Põldpüüd salkades
Foto: Kaarel Kaisel
Nurmkana
Nurmkana |
Nurmkanad, vana nimega põldpüüd, on sügise edenedes salkadesse koondunud. Enamalt jaolt maapealse eluviisiga kanalised, jooksmisel ja peitumisel osavad, kanade sarnaselt siblitakse toitu. Kui miski ohustab lennatakse suht lühidalt ja maapinna lähedalt – vurinal lendu, väike liuglemine ja uuesti lühike lend ja ega kaugele ei minda. Häälitsused on samuti kanadele päris sarnased ja haruharva laskutakse puudele istuma.
Toitumisel liigutakse ettesirutatud kaelaga, keha oleks maas siblimisel justkui küüru tõmbunud ja toiduseks on hetkel umbrohuseemned, rohttaimed, nende juured või mugulad, seda nii kultuurmaadel, niitudel kui ka mererannikul. Viljapõldudelt leiab rikkalikult varisenud seemned. Otsitakse peitunud putukaid ja selgroogseid ning pugudesse jahvatamiseks kruusateri...
Sulestik pruun, rind hall, saba roostekarva, aga päris hää maskeering. Isaslinnul on kõhualusel pruun laik, mis on emas- ja noorlindudel vähemmärgatav, muidu ollakse sulestikult sarnased. Nokk tume, jalad hallid ja kaalu neljasaja grammi ringis – sellise väga noore kana suurus.
Paigalinnuna on talvel nurmkanade tegemistest kindlasti põhjust kirjutada.