looduskalender.ee

 

Kaelushiir lehesajus

 

	Kaelushiir	Apodemus flavicollis

 

	Koduhiir	Mus musculus

 

Esimene sügisene külmalaine üle käinud ja õhuke lumevaipki maad katnud.  Külmad ja niisked „koerailmad“ mahitavad  mõnusamat peavarju otsima. Kuivad ja kergemini „vallutatavad“ puitehitised on närilistele meeltmööda.

 

Kellega pahalastest on tegu? Lõhna ja tegutsemise jälgede järgi määramine pole eriti raske. Kui ninna lööb tugev „hiirehais“ on tegu koduhiirtega, kaelushiire uriin tugevat lõhnajälge ei jäta.

 

Vaatame teised pahateod üle. Koduhiired närivad ja näksivad pea kõike kohapeal. Kaelushiirte tegutsemine on silmnähtav ja vihastav, tegu on väga hea ronijaga ning närijaga, kellele ei piisa kõhu täitmisest kaerahelbekoti juures vaid toitaine on vaja toimetada oma peidupaika. Sellist laomajandust võid leida vestitaskust, padja alt, või voodriga kummisaapast, kusjuures jopetasku kuhu olid ununenud tammetõrud on tekitatud uus sissekäik... Suurema kaelushiirte toimetamisi on öösel päris hästi kuulda. Väiksemas hoones tõrjutakse koduhiir oma territooriumilt kiirelt välja. Närilised kooseksisteerimist õigeks eluvormiks ei pea.

 

Pole midagi parata, lõksud ja mürk tuleb välja panna. Kui mõni hiirtest on lõksu sattunud määrame liigi juba visuaalselt. Mürgisurma surnud looma ei tohiks loodusesse visata, kui pliidi või ahju all tuli on võimalik krematsioon, et mürgistus järgmisele tarbijale ei kanduks

 

Koduhiire karvkate on hiirhall, kõhupool veidi valkjam ja saba pikkus kehapikkusest lühem.

 

Kaelushiire seljapoolene karvkate silmnähtavalt pruun, kõhualune valge, kurgu all kollakas kaelus, mis on indiviiditi erinev. Heal ronijal peavad olema tugevad ja suuremad tagajalad, saba on pikk ehk võrdne kehapikkusega.

 

Teiste liigikaaslaste tegutsemine eluhoonetes on tüki maad harvemad.