looduskalender.ee

 

Varesed hakkavad taas maastikul silma paistma

 

Hall taevas on lausa kaselatvadesse laskunud. Vaikus. Vaid eemalt talu juurest kuuldub hallvarese tujutut kraaksumist ja haraka lühikesi kätsatusi. Äkitselt ilmub lähima männi võrast nähtavale raudkull ja suundub küla poole. Seal peaks linde tõesti rohkem olema ning hakkame meiegi samas suunas edasi astuma. Taas on kuulda vaid langevate haavalehtede sahinat. Peatselt kostub läbisegi sädistamist sest ei – tea - kust lendu tõusnud urvalinnud laskuvad jäätmaa servas pujudele ja hakkavad usinalt toitu otsima. Taimeseemneid näib seal, aga vähe leiduvat ja rahutu seltskond tõuseb uuesti lendu ning siirdub vesisesse lepikusse.

Põllupeenral trehvame talvikestele ja põldvarblastele, taamal säutsuvad koduvarblased. Maja juures nokitsevad sireliseemnete kallal leevikesed. Veidi eemal tuuseldab mahapudenenud vahtralehtede kallal musträstas ning õunapuule paigutatud lindude söögimaja juures askeldab trobikond rasvatihaseid. Söögipoolist on seal esialgu napilt - seega arukalt - välja pandud, ega need lustlikud Rasva-Antsud praegu rohkem vajagi. Võetakse mõned nokatäied ning kiirustatakse läbisegi häälitsedes edasi.

Jah, rändlinnud on peaaegu kõik meilt juba lahkunud ning talveks valmistuv loodus näib lootusetult troostituna. Sel hommikul veendusime aga taas selles, et ka kõige pimedamal ajal on oma võlu (kasvõi nukker) ja lihtne ilu. Ja linde esineb pea kõikjal. Tarvitseb vaid veidi aega varuda ja siis silmad - kõrvad lahti hoida.