looduskalender.ee

 

Isane majaämblik

 

Harilik majaämblik

Tegenaria domestica

 

Kus elab inimesi, sinna laieneb majaämblikule sobiv keskkond. Kui hoolas majaperenaine ei anna majaämblikule asu eluruumides, siis katsutakse hakkama saada garaashis, kõrvalhoones või keldris. Niiskemas kohas ongi etem: majaämblik peab oma veevajaduse, et mitte ära kuivada rahuldama saakloomadest saadavaga koemahladega. Peidulise eluviisiga majaämblikud tegutsevad öösel ning hoiduvad enam pimedamatesse nurkadesse. Majaomanikud pigem aimavad nende kohalolu. Imepeenike püünisvõrk muutub nähtavaks alles tolmuga kaetult, aga eks ta muutub selliselt nähtavaks saakloomadelegi. Sellised võrgud võib vabalt ära pühkida, kindlasti ollakse juba uutel „jahimaadel“. Uue püünise valmistamine käib kiiresti ja pole ressursimahukas, aga kui väga tihedalt ja hoolikalt korteris koristatakse ja kraamitakse, kolib manuline tavaliselt välja.

 

Üldjuhul saavad inimene ja majaämblik kokku, kui viimane on „lõksu langenud“: kukkunud mõnda avatud nõusse, pudisenud kraanikaussi, vanni või mis iganes kohta. Nüüd on viimane aeg ämblikukartusest ehk arahnofoobiast rääkida. Põdejaid on erinevaid, alates kergest kartusest kuni päris paanikani välja ja seda nii naiste, kui meeste hulgas. Tegu on nn „moodsa haigusega“ ehk kokkupuude putukate ja teiste väikeste loomakestega, keda peljatakse on kaasaja inimesel minimaalne. Õnneks on tavaliselt majas keegi julge, kes põdejale appi tuleb. Majaämblik likvideerib meie elamisest teisi putukaid ning omamoodi on kooseksisteerimine kasulik.