Foto: Arne Ader
Rebane nurmel
Lumi saabus tuisuga sulale maale, samamoodi algas möödunud aastane talv, kõneletakse, et aastad polevat vennad, elame – näeme. Mõni päeva jagu peavad metsaelanikud uue olukorraga harjuma, aga siis ajab nälg ettevaatlikkusest hoolimata liikuma.
Rebastel on igatahes talvekasukad, aga külmade saabumisega muutub karvkate veelgi tihedamaks. Kevadisi poegi ja täiskasvanuid on pea võimatu eemalt nähes üksteisest eraldada. Kõik enam – vähem ühesuurused ja nüüdseks üksiku eluviisiga. Sobivaimaks peavad rebased omale väikeseid metsatukki, avamaastiku läheduses, rabaveeri, mererannikut, cityrebaste teemat me seekord ei puuduta. Tuisuaja ollakse peidus puujuurikate vahel, kivikuhjades, väiksemates peiduurgudes ... Jahile minnakse hämarikus, aga kui otseseid segajaid vähe või ollakse nendega harjunud, võime kohata päeval tegutsemas. Haistmine ja kuulmine on rebase tugevad küljed. Nägemisega on sedamoodi, kui märkad rebast allatuult esimesena ja liikumatult seisad võib loom rahukikult edasi toimetada. Piisab liigutamisest, nii on tegelane „tuhatnelja“ kadunud.
Rebasejälgi tunneme me kõik või vähemalt aimame, kellega tegu on olnud. Kui trehvame jäljerida nagu „nööri“ on loom sörkinud. Paksemas lumes liikudes astub oma käpajälgedes, energia kokkuhoid on sisse kodeeritud.
Lumega püüavad hiiri ja kellel selline vaatepilt avaneb jutustab sellest kindlasti sõpradele – tuttavatele, aastate möödudes lastele ja lastelastele. Mereäärest võib trehvata mõnele nõrgemale veelinnule ei põlga ära raibet. Päevane toidutarve umbes pool kilo. Saagi ülejäägid peidetaks ja meelespidamisega on „reinudel“ kõik hästi.
Marutaudi vastaselt on meil rebaseid – kährikuid mitmeid aastaid vaktsineeritud. Viimastel aastatel on lisandunud kärntõbi. Silmaga näha, kui sabajuurelt või tagakehalt on karv välja langenud. Käituminegi võib olla kummaline – kärntõbi mõjub halvasti loomade kuulmisele. Karmi talve sellised tavaliselt üle ei ela.
Tegu on maailma levinuima ja arvukaima kiskjaga.