Kanakullil on halb kuulsus
Foto: Arne Ader
Kanakull metskitse korjusel
Kanakull |
Midagi pole teha, kuidagi peab toime tulema. Suurust annab rongaga võrrelda. Lennus näeme tumedate ristvöötidega, heledat või veidi kreemjat alakeha, pikka saba, millel on neli laia, tumedat vööti on sõulennul kitsalt koos, suuna muutmisel lehvikuna laiali. Tiivad laiad ja ümarad. Sulestiku värvus aastaringi sama. Silmad kollased, nokk must, nokatüvi kollane nagu jaladki. Emaslinnud veerandi võrra isaslindudest suuremad.
Meie kanakullid on enamalt jaolt paiksed, lisandub rändureid idast ja põhjast, seega talvine trehvamine tõenäolisem. Toidulaua moodustavad närilistest - mügri ning uruhiired, värvulised, tuvid, vareslased, metsakanalised - metsis, laanepüü ning põldpüüd, suuremad emaslinnud võivad jänesest jagu saada. Võimalusel toitub raipest.
Ega kanakullidel viimastel aastatel hästi ei lähe. Aastatuhande vahetusel oli meil pesitsejaid veel oma kuussada paari nüüd hinnanguliselt vaid kolmsada paari ja järelkasvugi on napilt.
Võrdluseks meie arvukamat kullilist hiireviud pesitseb kuni kuus tuhat paari.
Võrdle raudkulliga: