looduskalender.ee

 

Jänku jäljed

 

Halljänes

Lepus europaeus

 

Eesti põline jääaja järgne asukas on valgejänes. Halljänest meie looduses enne 19. sajandit polnud, sisse on tasapisi rännatud Leedumaalt ning osaliselt balti - saksa mõisnike poolt sisse toodud, kui hasartne jahiloom. Elukohad eelnimetatutel eriti ei kattu.

 

Halljänesed elutsevad põldudel, niitudel, metsaveertes ja põõsastikes. Valgejänesed on metsajänesed. Toituma siirdutakse alles õhtuhämaras, lühikesel talvepäeval  jääb halljänes peiduliseks.  Lumekattel veel koorikut tekkinud ei ole, seega kraabib lume alt rohtu, kui hanged suured minnakse üle puukoorele ja võrsetele. Hoolikad aiapidajad on  juba sügisel halljäneste eest katnud noorte viljapuude võrad, et „pikkkõrvad“ puukoort närima ei pääseks.

 

Talvine toit on võrreldes suvisega toitainetevaesem ja jänesed lasevad oma väljaheited kaks korda organismist läbi. Esimesed pehmed väljaheited sisaldavad baktereid, et koredat toitainet paremini lagundada, mis jäävad esimesel söögikorral soolestikus imendumata. „Jänesepabulad“ on teise ringi jäägid. Sedavõrd ratsionaalselt omandatakse toitaineid ka suvel.

 

Halljänesel on tihe ja hele hallikaspruun talvekasukas, kõhualune valkjas kindla tunnusena on aasta läbi väike sabatutt, mis pealtpoolt must. Kaalu kolmest kuni seitsme kiloni.