looduskalender.ee

 

 

Jaanuar võiks olla aken kevadesse, või vähemalt aknapragu – kui mitte ei sajaks ja sajaks ja sajaks lund. Jah, tõsi see on, et jaanuaris murtakse talve selgroog, aga see ütelus on olnud küllap meie esivanemate loits, et tõsta oma tuju, kui muidu on aida all näha üha tühjenevaid pütte ja potte ja salvesid ja kirnusid.

 

Jaanuari alul võib küll mere äärde raske pääseda, kui ei ole püsivust läbi luiteorgudesse kogunenud lumekuhjade sumbata. Meri muidugi on lahti, aga ei aura enam. Luiki pole, kuid see-eest ilmub koduõue linnuköögilauale rähn. Emakass Ooper niutsub tema peale läbi akna eriti ägedalt, justkui kurtes oma kurba saatust. Aknaklaas on kurb olnud mõnele linnukeselegi, nii näiteks ühele vaesele puukoristajale, kes vastu seda märkamatut barjääri kihutas, nõnda et koivad siruli ja veretilgake nokast väljas. Kuid peagi on siiski kadunud temagi.

 

Samas teatavad looduskaitseametnikud, et veelinde ei tohi inimene toita. Muidu harjuvat ära ja ei lendavatki minema. Kuid kas seegi pole omamoodi looduslik valik? Ja kuidas siis loomaaedadega jääb? Eks ka õuelindude toitmine ole rohkem õueonude lõbu tarbeks ja ehk ka indulgentsiks, et näe, hoolitsen looduse eest. Kui palju linnukesi tänu sellele ellu jääb?

 

Igatahes on õuerähn, kes usinalt kuivanud männilatvades muudkui toksis ja äkitselt linnuköögi peale lootma jäi, äkki hädas. Ei jaksagi lennata, vaevaliselt konutab söögilaual, siis justkui kukub alla õuele, rabeleb vaevaliselt edasi. On see vanus, haigus või kahjuliku harjumuse tagajärg?

Igatahes ei koksi ta järgmisel päeval enam. Mis tähendab, et tuleb ronida katusele ja sealt lund alla visata. Ehkki õuel on ju lund selletagi tarbeks. Ei tea, kas meie esivanemad ka oma rehimajade ja lautade ja aitade otsa ronisid, et sealt lund alla visata? Millegipärast kahtleb Õueonu selles sügavalt ja kahetseb, et ei ehitanud eneselegi rehielamut.

 

Vastutasuks tõmbub taevas imekauniks, nii nagu vaid jaanuaritaevas seda teha oskab. Lõunakaar värvub punakaskollaseks ehk peenemas keeles erkoranžiks alles siis, kui päike juba läänekaares. Nõnda siis veab taevas end oma värvidega päikesele vaevaliselt järele. Ja jälle sajab vaikne lumi.

Kuid jaanuar võib olla ka nii sõge, et ei saagi aru, kas on talv või sügis. Igatahes juhtub, et kesk jaanuarit hakkab vaikse lume peale äkisti heast peast sadama vihma. Ehkki ega see pole ju miskit imelikku. Sest mis on haruldasem – kas vihm talvel või lumi suvel? Seda küsimust tuleb kindla peale käsitleda keskkonnateadlikult. Esiteks: kumb on jätkusuutlikum – kas vihm talvel või lumi suvel? Kindlasti vihm talvel. Teiseks: kumma ökoloogiline jalajälg on pisem – kas vihmal talvel või lumel suvel? Kindlasti lumel suvel. Kolmandaks: kumb on mahedam – kas vihm talvel või lumi suvel? Sõltub riietusest.

 

Ja lõpuks: kumb aitab rohkem uusi töökohti luua – kas vihm talvel või lumi suvel?

 

Vihma sajab, kui pilved ei suuda enam veeauru kinni hoida. Lund sajab, kui veeaur on end eriti visalt pilves kinni hoidnud. Lumi on jonnakas vihm. Rahe? Rahe on solvunud vihm.

Lumi on püsivam kui vihm. Vihm on vihm vaid pilve ja maa vahel. Siis muutub ta poriks ja lombiks, jõeks ja järveks, mereks ja maruks. Lumi jääb lumeks ka maas. Jääb, kuni saab temastki pori ja lomp, jõgi ja järv, meri ja maru.

 

Nõnda filosofeerib Õueonu tutt-tihasele, kes visalt rasvapallil istub.

 

Kas tundub tallegi, et talvine päike on lähemal kui suvine? Seda justkui saaks käega katsuda. Läbi pilveudu paistes, lõunaselt madalalt, on ta hajusalt suureks ja lähedaseks paisunud. Üks suur viltune kuusk kääksutab end vastu naabri mändi, nii nagu ta juba aastaid on teinud. On see koos kasvamine?

 

Ah, mis seal ikka targutada, tuleb saun kütte panna, enne kui läheb pimedaks. Pimedas ei tohi saunatada, igasugu puraskid ja kuraskid võivad kostiliseks tulla. Sauna tuleb teha päeval, ja kindlasti lumega, kuhu saab end sisse hüpitada. Saunalise koht ei ole jääaugus, sest ega ta kala pole, ikka lumes. Huvitav, miks masseerimisnuustikud valmistatakse mingist võõrast sisalist? Kui ometi saaks kasvatada kanepit ja sellest punuda üks korralik nuustik.

 

Jaanuari lõpul teeb meri näo, et ta on jääs. Lumeta, ja nii nagu oleks poole laine pealt jäätunud. Pole seal ühtegi lindu ega muud looma. Luiteharjadel tuulest kokkusurutud lumi.

 

Päike justkui peegeldub jää pinnal, aga taevast näha pole. Taevas on kadunud, minema läinud, ära kolinud. Päike ei liigu karvavõrdki, seisab ühel kohal, on ainult nii, et alul on pime, siis hämar, siis pime. Kui Isaac Newton hakkas uurima, mis asi see valgus on, siis polnud tal kasutada muud kui päikesekiir, mis läbi prisma lasta. Kui Newton oleks elanud Eestis, kas oleks ta siis avastanud, mis asi see vikerkaar on?

 

Kes vees jää all, see seal, kes väljas, see väljas. Õueonul hea meel, et tema on sedapuhku veel väljas. Õues. Kuid ei. Treppoja, millest tuleb üle minna, on jääkate all petlik, nõnda et äkitselt on jalg vee all ja puha.

 

Kui jaanuari lõpus tuleb lindude loendus, siis saab Õueonu näha, et sel aastal on neid vähem kui mullu. Pole enam kirjurähni. Pasknääri, rästast, isegi vares ja kajakad on kusagile lahtunud. Vaid salutihane, rasvatihane, tutt-tihane, puukoristaja. Neidki vähevõitu. Äkki ei tasuks neid linde üles anda, tea veel, mida need uurijad andmetega peale hakkavad.

 

Huvitav, kas linnud loendavad inimesi, õueonusid? Neile oleks see ju palju tähtsam kui inimesele. Nii et küllap ikka loendavad.

 

Tuul puhub selgest taevast, too tõmbub äkitselt suisa roheliseks, siis lasuurseks – võta või jäta, nagu Vincent Van Goghil, ja polegi vaja kolistada kusagile Vahemere äärde. Piisab siinsestki õuest.