looduskalender.ee

 

Vesipapp

 

Vesipapp

Cinclus cinclus

 

Meil sügisel põhjapoolt saabunuid ja talvituma jäänud vesipappe on mõnesaja jagu. Jõeköstrit - nagu vanarahvas lindu kutsus, kohtame vooluvete kärestikulisemas lõigus: valge kurgualune ja must, kõhu alt kohvipruun sulestik jätavad kirikumehe kuue mulje, mõned linnu liigutused kinnitavad seda –häiritud olekus teeb jõeköster kiireid kummardusi, siis märkab kui lühike saba linnul on.

 

Talvepäev kulub jäävabal kärestikul toitu otsides. Vette läheb vesipapp jalgsi või sukeldub mõnelt roikalt, kivilt või jääpangalt vajadusel kuni meetri sügavusele. Keda siis jahitakse? Kuni viie sentimeetriseid kalamaime aga enamikus vesikakandeid, kirpvähke, ehmestiivaliste vastseid ja limuseid. Nokaga pööratakse või nihutatakse kivikesi jõepõhjas, mille alla putukad peitunud, küll vesipapp juba teab. Ööd veedetakse kaldaõõnsustes, meelsasti sellistes, millesse pääseb läbi vee – peiduliselt, seega turvaliselt.

 

Talvel on haruharva mõnel kärestikul rohkem kui üks vesipapp. Alles märtsi kuus, kui linnupaar kokku saab, võib kuulda ka vaikset laulu. Talvitumiskohal on oluline vee läbipaistvus, et saaki oleks hõlpsam tabada. Koos suurveega asutatakse rändele – pesitsemisalale.