looduskalender.ee

 

Talv ei taha veel taanduda. Metskitsekari lumeväljal

Talv tuli taas. Tuli kevade sünnipäevale kontvõõraks, võttis kingituseks kaasa lumest vahukooremäed ja krõmpsuva jää. Kevad tuli esmaspäeval, 21. märtsi öösel kell 1.21.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Nädalavahetusel käisin ma jälle kodus. Kui ilus oli ärgata külavanema külalistemajas, kust taas hommikune vaade suurele ja valgele Peipsi järvele! Laupäeva hommikul, kui läänepool Eestis juba laia lund sadas, keris päikeseketas end tasapisi kõrgemale ja kõrgemale, pikemaks venis ka päikese kiirtesaba, mis sinka - sonka poolsulanud ja taas külmunud läikival lumel jooksis. Seda päikesejoont pidi siirdusid kalamehed järvele, üks must täpp teise järel, auto mootorsaani järel. Ja kui ilmavalgustaja juba tõeliselt kõrgel, siis oli järv üleni mehikesi täis. Enne õhtut nad sealt tagasi ei tulnud, küllap näkkas. Kalurite truudel saatjatel – varestel on nüüd aga teised tuurid, asjalikult sätitakse pesa, tassitakse suure sanglepa otsa uusi oksi. Harakapaar näitab end korra ja siis nad koos kuhugile kadunud ongi. Tihane lõõskab päev läbi kleidimoodidest, rähn trummib ennastunustavalt, metsast tuleb hüpaklennul pasknäär ja piilub, kas tema sügisel peidetu on hangede alt välja sulanud.

 

Hakid on asunud välja valitud pesaõõnsusi hoolega valvama

 

Pool lund oli sulanud

Tasapisi ilmuvad hangepeitust mänginud asjad lumest välja, küttepuud, kadunud lumelabidas, ohoo – ka  naabrimehe auto! Aga laupäeval sadanud lumi tõstis Jõhvi kandis lumesamba taas 75 sentimeetrini, just enne seda olin saanud hõisata, et pool lund on Eestimaalt sulanud, Saaremaa lääneosas on lumi kohati juba kadunudki. Praegu näitab aga EMHI lumekaart Lääne - ja Lõuna-Eestis taas 30 sentimeetrit ja põhjapool on ülepõlvelund. Laupäeval pudises seda valget massi juurde nii umbes 10 sentimeetri jagu.

 

Kondavad karud

Aga tasapisi see lumi sulab ja ilves istub Enn Vilbaste sõnul juba vanadel keldrikuhjadel või puukoorma otsas ja päevitab. Hundid on suurema jooksmise ära jooksnud ja hakkavad oma territooriumi hoidma. Siin-seal on teateid karude ärkamisest, kuid vend arvab, et need on veel ajutised kohavahetused, küllap mõnel mõmmil läks küljealune märjaks ja ta puges kõrgemale kohale. „Aga kevadel tuleb karudel tõeline pidu, pole enam vaja põdramullikaid murda, metsaalune on esimeseks söömaajaks loomalaipu täis. Leidsin rabaveerest koha, kus on talvel 5 - 6 metsiga kõrvuti igavestele jahimaadele läinud. Küllap kevad näitab, mis metsas juhtunud on.“ Ellujäänud sead ja kitsed hoiavad aga heinapallide lähedusse. Ka jänesed, aga neid päris valgeid, valgejäneseid näeb üha harvem.

 

 

Hangelinnud – hangede kadumise linnud

Valgetest on meie teel nüüd ohtralt hangelinde, eriti palju on neid Viljandi ümbruses, küllap siit nende rändetee Ukraina stepiavarustelt taas Saamimaa pesapaikadele käibki. Kui nädala alguses olid vaid üksikud linnud liikvel, siis nüüd on neid juba kahekümne kaupa vuristamas. Nende kõrval suured siisikeseparved ja ka parvede viisi lõokesi. Uued tulijad on hall - ja musträstad, neid viimaseid, eriti kuldse nokaga linde kiputakse kuldnokaga segi ajama, aga pidage meeles – kevadise tähnikuuega kuldnoka jalad on roosad! Rändlindudest siiski eriti uusi tulijaid pole, külm ja lumi pani kevadrände ajutiselt seisma. Aga küll lindudes vemmeldav veri selle pisimagi päikesesoojuse toimel taas käima paneb.

 

Pajuutekese valgus

Taimed on taas lume all, ka tilisevad lumikellukesed. Männiturjad on lumekoorma all ägamas. Ometi naeratavad pajuurvad rõõmsalt kraavipervel ja meelitavad meid õue, et sealt kimbuke toalauale naeratama tuua. Sarapuud on väga otsustavad, urvad juba kergelt lödid, aga mitte päris. Vahtramahl siriseb päevasooja käes endiselt, kased pole veel alustanud. Aga aknalauad peaksid juba rohetama, ära siis maha maga!   

 

Lõosilm ehk meelespea

 

Taimejutt: Sinu nimi on meelespea!

Vanaisa kutsus kõik lillekesed ja heinakesed Taara mäele kokku, et neile nimi nimetada. Kas olgu kullerkupp ehk kullanupp, pääsusilmad ja hellerheinad, kõik pidavat vanaisa tahtmise järel nime kandma. Kasteheina nimetas ta kahetsejaks, kes kõige päeva töö üle iga hommiku pidi pisarsilmil palvetama. Kannikese pani ta kõige esimeseks õitsejaks, kes kohe peale lume minekut oma õisi võib näidata: "Sinu õisi kandku nad kõige varem, sellest olgu sinu nimi kannike. "Ja sina valge lumelill, sinu nimi olgu üleanne, sest et sa üleannetuse pärast oma valged õied oled mustaks määrinud."

Kui vanaisa nõnda lilledele nimesid andis, tuli üks taevasinine õieke paludes tema ette: "Palun omale uut nime, vana nimi oli raske ja ma ei pidanud seda meeles." "Sinu nimi," ütles vanaisa, "olgu meelespea, sest Sa vana nime meeles ei pidanud. Ka ärgu iial kasvagu su sugu enam kõrgel mägistel maadel, vaid pead allika äärega rahul olema, kus sa alati oma sinisilmakesi ilmamuredest puhtaks võid pesta. Ärgu kitkugu sind armastaja. Vaid ainult need, kellel midagi meeles pidada on. Ja et sa maaviha rohi oled, siis kandku nad sinu pääle viha, mida mitte meelest unustada ei või."

 

Tsitaat:

Kuusk kuulutab, lepp laulatab, pajupõõsas paneb paari.