looduskalender.ee

Sinised veepeegleid näeme nüüd kõikjal. Ka põldudel

 

Pimedus peidab metsaviiru õhtusesse kangasse, tasapisi vaikib mets ja raba. Siis äkki kostab rabalt hale seakisa, pesal konutav valge-toonekurg võpatab ja sookured hõikavad pahaselt.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Hundiema on karjast lahkunud ja hoiab omaette, ülejäänud kari on näljane ja peab jahti. Seakisa ja huntide rõõmujoovastuslike häälte järgi võiv aimata, et tänane prassinguroog on seapraad laukaveega. Peab ütlema, et ülejäänud rabaseltskond ei rõõmusta sugugi hundikarja teguviisi üle. Isegi karuott mühatab vaikselt, kuid arusaavalt, temagi kõht on rabast leitud põdrakorjusest punnis täis, vitamiinirikkaid jõhvikaid olid suurepäraseks garneeringuks sellele roale. Raba ise on paljamättaline, villpea õisikupintslikesed vapralt kikkis, aga ka järves toimub midagi... käib hirmus pauk ja järv hakkab ulguma oma kevadlaulu, laulu, mis viib jää veelt ja laugastelt. Väikeluiged, kes õhtuhahetuses on kui valged lumekuhjad, haugatavad selle peale rõõmsalt – vaba vesi on juba me kõigi unistus.

 

Nurmkana nokib põllupeenralt esimesi rohelisi liblesid

 

Siit-siit-metsast...

Aga hommik tuleb hoolimata vihmavinest rõõmsalt linnulaululine – punarind alustab nii vara, et silmad ei avane veel tema asupaika otsima. Käblikki täristab maha oma kevadlaulu. Siis tuleb laulurästas ja ülejäänud rästakoor. Suures valges liituvad kuldnokad ja metsvint. Natuke külm on, aga linavästrik silpsutab aianurgas ringi justkui midagi otsides. Tormituul sunnib ajuti linnulaulu vaikima, aga hetkeks puhub vägev tuul taevasse sinise peopesa suuruse laigu ja selles laigus hõiskab lõoke, just nii nagu me teame –„liiri-lõõri-lal-lal-laa“. Kevad!

 

Tere, kevad!

Kevad on jõudnud nüüd ka taimeriiki. Ja 8100 last üle Eesti hõikavad üheskoos: „Tere, kevad!“ ning sisestavad oma ilmavaatlusi veebikeskkonda. Juba on kaardile saanud sinilille, paiselehe, lumikellukese, sarapuu ja koguni näsiniine õitsemise vaatlused. Päris vahva on näha, kuidas sinilille märkavad esmalt Lääne-Eesti, seejärel Võrumaa lapsed jne. Aga metsamees Vello Keppart annab teada, et vahtramahl lõpetas jooksmise ja kask alustas. Ja lepp õitseb, nii et allergikud olge valvsad! Kaja Kübar annab Pärnumaalt teada, et kõik lumevabad laigud lepikus on täis verevaid karikseeni ja ühel vanal taluasemel Häädemeeste lähedal õitsevad miljonite lumikellukeste seas nüüd ka märtsikellukesed.

 

Kiiresti veeks saav lumi on teinud hiirte elu nigelaks. Möödunud nädalal võis neid märgata nii vareste kui ka kullide nokas

 

Ämblikutants ja liblikalend

Kaja Kübar lisab ka, et nii lapsu - kui koerliblikad on lendamas, aga puuke ta loomadelt sel kevadel veel leidnud ei ole, küll on väljas nende suguvennad ämblikud. Pole näha olnud ka konna - ja sisalikurahvast, päikesesooja on veel vähevõitu. Aga mida tõeliselt palju on, on vesi. Tänavu ei ole siiski kõrge veetase jõgedes, aga kõikjal on hiigelsuuri veelompe põldudel, sinna sätivad praegu end tuhanded haned, kellest taevas on kohati paks ja ka luiged, pardid ning isegi sõtkad. Kosklad on juba paaris. Kuivematel ja kõrgematel kohtadel konutavad oma pika nokaga maad torkides koovitajad, praegu on hea aeg neid tundma õppida, hiljem pole neid rohu seest enam näha.

 

Uputuse aastaaeg

Siiski on mitmed jõed korralikult vett täis, Aivar Ruukel loeb Soomaal aina sentimeetreid, aga tundub, et eelmise aasta taset viies aastaaeg tänavu ei saavuta. Kuid lustimist vett täis luhtadel, põnevust täis haabja - ja kanuusõitu jätkub vähemalt kuuks ajaks. Enn Vilbaste annab teada, et Pärnumaal tuleb mitmes paigas õuest ahjupuid toomas käia juba pika kummikuga... juhul kui jõgi pole puuriita ära viinud. Ka Emajõgi on tasapisi tõusnud, aga suurem veetekitaja lumi hakkab Tartumaal otsa saama. Peipsi paugub juba nädal nagu kahuripaukudes, see ei sega viimaseid kalamehi järvele tõttama. Nõiakaev keeb Tuhalas!

 

Lumehangede vahel käib sookurepaaride tants ja trall

 

Taimejutt: Mitte-kunagi-häda

Ennevanasti andnud metsaneitsi ühele päevatöölise naisele, kes vaevelnud suurtes valudes, „mitte-kunagi-häda“ ehk külmamailase õie ja kohe kadunud häda. Naine oli aidanud nüüd selle lillega ka teisi hädalisi ja teeninud sellega kenasti. Ta mees rõõmustanud, aga hakanud muretsema, et metsaneitsi võib ka kellegile teisele taolise võime anda. Otsinud metsaneitsi ülesse ja löönud ta maha. Aga mehe naine aimas halba ja jõudis surija juurde just siis, kui see kisendas: „Oh mitte-kunagi-häda ära õitse enam kunagi, nüüdsest oled sa alati-häda!“ Naine palus pisarsilmi, et metsaneitsi laseks taime külgokstel õitseda. Seda lubas metsaneitsi ja suri. Sest ajast ei kanna külmamailase peatelg enam kunagi õisi.

 

Tsitaat:

On kevadel sinililledel metsa all palju punaseid õisi, siis on arvutiinimestel palju tööd, punased silmad ja vähe aega õues käia.