Kirju suve kuulutaja
Fotod: Arne Ader
Väike-koerliblikas
Väike - koerliblikas e koerliblikas |
Nimetatu ongi meie varajane, „kirju suve“ kuulutaja kuna on talvitunud valmikuna e liblikana. St sügisese põlvkonna liblikad on peitunud, pööningutele, abihoonetesse, suvilatesse ... ikka inimese läheduses, aga samuti looduslikesse varjepaikadesse. Kevadpäikese soojenedes virgutakse talvetardumusest nii trehvame koerliblikaid kultuurmaastikel e hoonete ümbruses, teede veertes, ikka rohkem avatud maastikul. Kevadiseks ööks otsitakse mõni varjuline paik ja maskeerumiseks suletakse ainult tiivad, mille alaküljed meenutavad „kuivanud puulehte“ – loodus on nutikas, lihte ja toimiv. Uuri võimalusel lähemalt sest koerliblikal on peatudes, näiteks pajuurbadel ikka tiibade mustrikiri avatud.
Külmade, tuuliste varakevadiste ilmadega jäädakse päevadeks paigale ja kui ilm päikeseline ning kaunis võib uuesti liblikaasju ajama lennelda. Kevade edenedes märkame üksteist leidnud koerliblikate paare ja nende mängu. Kõrvenõges (Urtica dioica ) pistab varakult oma nina kulu vahelt välja ja nendele munetakse koerliblika suvise põlvkonna järelkasv. Munadest kooruvad röövikud, kes nõgesetaime lehtedest toituvad. Teadmiseks: väike-koerliblika ja päevapaabusilma (Nymphalis io) röövikute jaoks on kõrvenõges ainus toidutaim. Seega pole soojas aianurgas nõgest, pole ka koerliblikaid...
Kõrvenõges
VARAKEVAD on pea kõikjale saabunud:
Jaak Jaagus. Aastaajad ja kliimamuutused
Talvele järgnes KEVADTALV, kui lume (lõpliku) sulamise periood. Selle alguseks arvatakse päev, millest edasi hakkab valdama sulailm ja vähenema lumikatte paksus. Kevadtalve hulka loetakse ka hilisemad ajutise lumikattega ja külmailmadega perioodid kevadel, pärast talvise lume sulamist.
VARAKEVAD algab pärast lumikatte lõplikku sulamist. See on aeg, mil maapind üles sulab ja soojeneb. Üha sagedamini esineb külmavabu päevi.
KEVAD (kitsamas mõttes) saabub koos taimede vegetatsiooniperioodi algusega. Selle kindel tunnus on ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv tõus üle +5° C.