fotod: Renno Nellis
Olev Merivee
Arne Ader
videod: Gaviafilm
| Vaata videot (Gaviafilm) |
Mitme aasta jooksul on filmistuudio Gaviafilm koostöös Kotkaklubiga tegelenud Eesti kotkaid tutvustava videomaterjali salvestamisega. Rangelt kaitstavate liikide filmimine on keeruline protsess, mis ei pruugi alati loodetud tulemust anda. Esmatähtis on peategelaste turvalisus ja häirimatus. 'Eesti kotkad' tutvustab kõiki kuut meil elavat kotkaliiki nende looduslikus keskkonnas. 'Kotkaste seire' käsitleb kotkaste uurimist ja kaitset ning inimesi, kes sellest tegevusest võlutud. Režissööriks on Rein Maran. Filmi esitlus toimus 25. mail väärtfilmikinos Sõprus.
Filmid koos multimeediaprogrammiga on plaanis peagi välja anda DVD-l, mis saab koondpealkirja 'Kotka-aabits', inglise-, saksa-, prantsuse- või venekeelsete subtiitritega.
KONNAKOTKAD
Väike-konnakotkas, foto: Arne Ader
Tiibade siruulatus 140 - 180 cm, kere pikkus ca 60 - 70 cm. Konnakotkaste sulestik on üldiselt tumepruun. Välimuselt on nad sarnased hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik vahet teha vaid lennusilueti järgi. Kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole.
Suur-konnakotkas JUKU:
Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased. Reeglina on suur-konnakotkas tumedam ja pisut suurem kui väike-konnakotkas. Kahe konnakotka liigi eristamise muudab ebamääraseks ka see, et väike-ja suur-konnakotkas moodustavad segapaare. Hübriidide elujõulisuse kohta andmed puuduvad.
loe edasi
Rein Maranit usutles Helen Arusoo, ajakiri LOODUS
Palju töötunde kulus filmile?
See on üsna palju tööd nõudnud film, mille tegemine kestis läbi mitme aasta. Filmil on ju palju peategelasi, tervelt kuus erinevad kotkaliiki. Iga liigi filmimine oli omaette aktsioon. Kümneid erinevaid varakult enne pesitsemist püstitatuid varjeid, et linnud need omaks võtaksid. Teadmata, kas kotkapaar hakkabki üldse sel aastal selles pesas pesitsema. Lõputut nuputamist ja lõputut kannatust. Ühest kohast saab ühe jupikese filmi kätte, teisalt teise. Ja siis tuleb järgmine kotkaliik ette võtta, too aga käitub hoopis teistmoodi.
Kotka filmimisel pole pool tundi, tund, päev, mõnikord isegi nädal mingi aeg. Kotkaste aeg voolab teistmoodi. Ega neid asjata kuninglikeks lindudeks peeta. Olen näinud vana merikotkast pesa lähedal oksal pikki tunde peaaegu liikumatult ümbrust seiramas.
Film on alati paljude inimeste koostöö. Kuigi jah, üks käivitav mootor peab ikka ka olema. Ei sa kuidagi ülehinnata minu hea kolleegi Tõnu Talpsepa rolli. Pesade leidmisel, tihti ka võtetel olid abiks Kotkaklubi mehed, ilma nendeta poleks filmist asja saanud. Koostöö oli väga tihe, eriti Urmas Sellisega.
Alguses kavatsesin teha vaid pooletunnise filmi ning kartsin, kas saan ikka kaadrid kokku.
Ühe kotkaliigi kaadreid Te Eestist ei saanudki.
Jah, madukotkast on meie mail küll lendamas nähtud, aga pesa pole leitud viimased 30 aastat. Madukotka filmimaterjali palusime Valgevene filmimeeste käest.
Filmis on koht, kus Valgevene uurija Vladimir Ivanovski ronib pessa kotkapoja juurde ja suhtleb temaga.
Midagi niisugust meie küll endale lubada ei saa. Valgevene ei ole veel Euroopa Liidus ja neil ei kehti nii ranged kaitsereeglid. Pole ju ka mingi saladus, et varasematel aegadel roniti meilgi pesa juurde ükskõik millal, vaadati mune ja isegi võeti neid kollektsioonide jaoks. Aga ajad muutuvad ja kaitsemeetmed on praegu rangemad, ning see on täiesti õige.
Kõik Eesti kotkad on I kategooria, see tähendab kõige rangema kaitse all olevad linnud. Kui munad on pesas või pojad väikesed, siis ei tohi pesa lähedalegi minna, ja see kord kehtib ka filmitegijatele. Seetõttu on ka meie filmis kotkapojad küllalt suured.
Te pole teinud filmi ainult kotkastest, vaid ka Kotkaklubist.
Laiemale vaatajaskonnale toodame DVD üldnimetusega “Eesti kotka-aabits", mis sisaldab lisaks filmile “Eesti kotkad" ka eraldi dokumentaali “Kotkaseire Eestis" ja üksikasjalikumat informatsiooni kotkaste määramise ning leviku kohta. Dokumentaali sisuks on kotkaste kaitse idee ja selle praktilise teostumise kulg Eestis. Teejuhiks Tiit Randla. Oma tegemistest vestavad mitmed teisedki Kotkaklubi liikmed. Nende juttu ilmestavad omaaegsed fotod meestest, kes kotkauurimise ja kaitsega erinevatel aegadel on tegelenud. Tiit Randla ja Fred Jüssi, kes üsna noortena koos alustasid, lastekirjanik Jaan Rannap, kunstnik Edgar Valter ja paljud teised. See 1960-ndate alguses sündinud liikumine on tänaseks kujunenud ühenduseks Kotkaklubi, mis on omamoodi unikaalne kogu Euroopas. Klubisse kuulub segaseltskond: amatööre ja professionaale, tippuurijaid ja lihtsalt huvilisi, õpetaid ja üliõpilasi, haldusametnikke ja looduskaitsetöötajaid, kes asuvad Eesti erinevates paikades ning moodustavad tegusa ja ladusalt toimiva kollektiivi.
Tänapäeva ühiskonnas on sellistel liikumistel oma ülesanne. On igasugu klubisid, küll seenteklubid, küll koerteklubid. Kotkaklubi eristub tavapärastest mitmes mõttes. Peale kõrge ja kompromissitu looduseetilise vaimsuse eeldab see ka mehi (ja miks mitte ka naisi), kes on võimelised trampima lõputuid kilomeetreid mööda metsi, kes on tähelepanelikud märkama vähimaidki jälgi kotkaste tegevusest, kes on valmis ronima mis tahes kõrge puu otsa ja turnima seal nii kaua kui vaja. See on jõuline asjahuviliste ring.
