looduskalender.ee

Suur kotkas, tiibade siruulatus kuni 220 cm, kehakaal isasel 3-3,5 kg ja emasel 4,5-5,5 kg. Vanalinnu laup tumepruun, ülejäänud pea ja kael roostekarva kollakaspruun. Ülapool tumepruun heledamate suleääristega. Kogu alapool tumepruun roostjate ja valkjate suleääristega. Nokk on must, vahanahk kollane.
loe edasi

Vaata infot kotkaste kohta.
 

Rein Maranit usutles Andres Laasik (EPL)

Kui kaua “Eesti kotkaid” tehti?

Kaks aastat. Lisaks ettevalmistamine.

Kui te Tallinnfilmi aegadel filme tegite, oli vist aega rohkem?

See uus aeg on pealiskaudsem. Filmitegemise ajad on läinud lühemaks. Loodus samal ajal pole lihtsamaks läinud.

Miks kotkad? Kuidas kotkasteni jõudsite?

Aastate jooksul kasvas veendumus, et võime sellega hakkama saada. Ma ei taha ennast kiita, aga tuua ekraanile viis ja pool kotkaliiki on midagi sellist, mida pole seni tehtud ja mida niipea ei tehta.

Kas kotkad filmigruppi ei märganudki?

Oleks maru ilus nii öelda. Õigem on see, et nad ei märganud meie kohalviibimises ohtu. Kotkad on teravapilgulised ja panevad võõrast elementi kindlasti tähele, kuid ju nad ei pidanud meid siis ohuks.

Kui palju maksavad loodusfilmi tehes "inimfilmis" ülitähtsad dramaturgiareeglid? Mis on teisiti, kui filmi peategelane on loom või lind?

Kui hakkab tekkima looma lugu, tekib ka dramaturgia. Pole põhjust arvata, et siin need elemendid ei maksa. Loodusfilmi tegemisel on kolm etappi. Esimeses on filmitegijatel kujutelm tulevasest filmist. Teises põrkab kujutelm tegelikkusele. Kolmandas kujutelm enam ei maksa. On vaid filmitud materjal.

Mis saab siis, kui loom ei käitu stsenaariumikohaselt?

Siis on film halvasti ette valmistatud. Kodutöö pole olnud küllaldane.

Aga ei pruugi kätte saada ka seda, mida kavandasid. Juhus ei paku välja. Ma tahtsin üles võtta kotkaste pulmalendu – ei saanud. Telesaate “Osoon” poistel see hiljuti Lõuna-Eestis õnnestus, minu jaoks oli siis juba hilja – film oli valmis. Juhus võib kätte mängida asju, mida ei oska oodata. Need hetked tuleb ära tunda.

Miks just Eesti kotkad? Eesti keelt nad ei räägi…

Eesti kotkapopulatsioon on ainulaadne, midagi sellist pole üheski teises Euroopa riigis. Ainulaadne on ka meil tegutsev kotkaklubi, mis ühendab inimesi, kes on pühendunud nende kaitsele. Klubi initsiaator oli kuulus ornitoloog Eerik Kumari. Klubi asutasid Tiit Randla ja Fred Jüssi. Tiit Randla on öelnud, et Eesti kotkad on väärtus, mida üksi Euroopa riik ei saa taasluua.

Siiski, milles seisneb loodusfilmi rahvuslikkus? Kas selline asi on olemas?

Rahvuse kandjana oleme teatud mentaliteedi kandjad. Olen õnnelik inimene – olen filme tehes läbi käinud kõik soome-ugri rahvad. Need on rahvad, kes elavad hajusalt ja elavas kokkupuutes loodusega. See on teine elutunnetus. Sama puudutab ka Eestit: meil on vähe neid, kes oleks neljandat põlve linnainimesed.
Ma arvan, et see tunnetus jõuab filmi, selle teksti, muusikasse, pilti. Rahvuslikkus tuleb loodusfilmi tunnetuse kaudu.

Millised on väljavaated, et "Eesti kotkad" jõuaks ka teiste rahvasteni?

Mul on sidemeid inimestega, kes mu filme vahendavad. Filmi tegemine võtab kogu aja ära, levitada enam ei jaksa.

Kuidas tekkis "Eesti kotkaste" muusika?

Kotkad seostuvad mägedega. Mõtlesin, et filmi sobivad Kordiljeeride helid – paaniflööt. Flööti mängib Rumeenia päritolu Gicu Rau, kes nägi filmi ja improviseeris. Teine pill filmis on kannel, mida mängib Tuule Kann.

Ma panin jultunud kombel need kaks, esmapilgul kokkusobimatut pilli ühte filmi, lõigates improvisatsioone filmi neisse kohtadesse, kuhu nad minu arvates sobisid.

Kas loodusfilmis peab olema muusika? Mõned peavad õigeks kasutada ainult naturaalset heli.

Ka mina olen mõne filmi teinud ainult looduse häältega. Olen teinud koostööd paljude heliloojatega, õnnestunult ja vähem õnnestunult. Seitsmekümnendatel töötasin koos ansambliga, kus olid Mikk Sarv ja Priit Pedajas, kes improviseerisid filmi peale – see tuli põnevalt välja. Muusika peab olema seal, kus see on vältimatu, muusika on tunnetuse kandja. Kõige parem on, kui vaataja ei saa arugi, et muusika üldse oli.

Kui palju loomi olete filmilindile jäädvustanud?

Ei ole lugenud. On olnud üksikute loomade filme, kuid ka selliseid, kus tegelasi on mitu – peategelane on kooslus. Looduse kooslused on enam kooskõlas kui inimeste omad.

Kui palju on loomi, keda tahaksite veel filmile jäädvustada?

Üksjagu. Unistustes on kümmekond looma või keskkonda. Mõni on tegemiseks peaaegu küps. Aga täpsemalt ei tahaks rääkida.

Loodusfilmi tegemine sõltub palju rahast. Loodusfilm on üks kallimaid filmiliike. Filmitegijat ei oota metsas keegi. Filmitegija peab ise valmis olema: tehnoloogiliselt ja sisuliselt. Peab olema valmis sisenema looma maailma. Selleks tuleb palju teada.

Kuivõrd muudavad teie loodusfilmid inimeste suhtumist ümbritsevasse?

Naiivne oleks arvata, et üks film muudab maailma. Aga ta on üks mõjuritest. Mil määral film mõjutab, seda ei saa mõõta. Kui keegi proovikski mõõta, kahtleksin selle tulemuslikkuses.

Mingil määral mõjutab film inimest kindlasti. Vaataja reaktsioon on kõige tugevam seal, kus on kõige tugevamad eksiarvamused. Näiteks koledaks peetud loomade – konnade ja madude puhul. Kui sa suudad näidata looma tavalise olevusena, muutub loodus mõistetavaks.

Kas te karusnahka kannate?

Kannan küll, kui tarvis.

Kuidas suhtute neisse, kes lasevad karusnahku aerosoolvärviga üle?

Need on ekstremistid. Nemad ei kaitse loodust. Looduse kaitsmine tähendab inimese kaitsmist tema enda eest. See tähendab elu kui süsteemi kaitsmist. Inimene vajab toitu ja katet. Küsimus on selles, kuivõrd suudame enda vajadusi rahuldades looduse tasakaalu hoida.

Miks on roheline äärmuslus ka Eestisse jõudnud?

Oleme altid asju laenama. Teeme järele seda, mida kuskil mujal on tehtud. Äärmusliku inimese tasakaal on paigast ära: ta näeb, et asjad on valesti, kuid ei tea, kuidas neid parandada. Karusloomafarmidest loomade vabastamine on katastroof, mis lõpeb kurvalt mitte ainult nendele loomadele. Võõrad olevused lõhuvad ka karusloomafarmide lähedaste alade loodusliku tasakaalu.

Viimasel ajal õpetate filmitudengeid. Kas sealt on tulemas järelkasvu ka loodusfilmi?

Esialgu on entusiaste palju, aga pikapeale vaimustus hääbub. Metsas on märg ja külm. Loodusfilmi tegemine nõuab füüsilist vastupidavust ja universaalsust. Tihti tuleb ise olla kaamera- ja helimees.

Aga ma arvan, et Eesti loodusfilm ei sure. On noori, kes on tõsiselt asja juures ja kel on ilus loodusenägemine.