Looduskalender
Refereerinud: Vello Keppart
fotod: Arne Ader
Mahla varumiseks sobivad vahtrikud järgmiste tunnustega: puhtpuistud või väheste teiste puuliikidega segapuistud; vanus 70-120 aastat, täiusega 0,3-0,7; jämeda tüvega ja hästi arenenud võraga puud.
Pinnamoelt madalamates kasvukohtades saab rohkem mahla kuid sisaldab vähem suhkruid; saviliivastel muldadel kasvavad puud annavad mahla vähem, kuid mahl on suhkrurikkam. Mahlajooksu algul on suhkruid rohkem. Lõunanõlvadel kasvavatelt vahtratel kestab mahlajooks nädala võrra kauem kui põhjanõlval. Täisvalguses kasvavatel puudel algab mahlajooks kümme päeva varem kui hõredas puistus.
Keskmine suhkrusisaldus Lõuna-Uuralis kõikus 2,5-3,0%, ülimalt 5%, vähim 1%.
Mahlajooks algab tavaliselt lumikatte kiire sulamise ajal, kui päeval on soe päike ja öösel külmetab, mulla temperatuur aga on alla null kraadi. Mahlajooksu esimese kolmandiku ajal on keskmine õhutemperatuur tavaliselt alla null kraadi, kuid päeval on plusskraadid. Mahlajooksu esimesel poolel on mahla varumine suurem, kuid tilkumise intensiivsus kõigub suuresti.
Mahlajooks sõltub õhutemperatuurist, sademetest, pilvisusest ja õhurõhust. Õhutemperatuuri langemisel alla null kraadi mahl jäätub. Mahlajooks praktiliselt peatub pilves ilmaga, aga ka kiire ja kauem ilma külmenemine või järsk soojenemine. Keltsa sulamine mullas võib samuti lõpetada mahlajooksu. Kõige rohkem tilgub mahla selge ilma ajal: päeval päikesepaiste ja öösel külmetab. Ühest puuraugust tilgub siis kuni kaks liitrit mahla päevas, keskmiselt 0,7 liitrit. Selliseid päevi on alla kümne. Intensiivsem tilkumine on kella 12 ja 16 vahel. Kui 28 cm tüve läbimõõduga vaher andis hooajaga 24,5 liitrit, siis 48 cm rinnasläbimõõduga puult tilkus 49,2 liitrit mahla kevade jooksul.
Mahla võtmise augud tüves olulist kahju puule ei põhjusta, nad kasvavad kinni kahe-kolme aastaga. Puit tumeneb vigastuse kohalt ülesse ja alla kuni 25 cm ulatuses, horisontaalselt kuni 5 m ja tüve keskosa suunas 1-2 cm. Korduv mahla võtmine samalt puult ei vähenda mahla kogust ja suhkrute hulka võrreldes esimest korda võetavate puudega. Iga-aastane mahla varumine 70 ja isegi 100 aasta jooksul ei ole puistu tervislikku seisundit ja täheldatavat juurdekasvu vähendanud.
Mahlajooksu lõpul tilkuva mahla hulk ja suhkrute sisaldus selles väheneb, mahl muutuv häguseks. Fenoloogiliselt lõpeb mahlajooks vahtra õiepungade puhkemisega, rohukasvu algusega ning võsaülase ja lõokannuse õitsemise algusega.
Refereeritud:
Балбышев И. Н. Сокодвижение у кленов и их подсочка. В кн. Географический сборник. Т. XVI. Вопросы фенологии леса. Москва—Ленинград, 1963, с. 156-166.
Orav joob vahtramahla.
