looduskalender.ee

 

 

Kui inimene päise päeva ajal uneleb, siis võib tunduda, et tema ajul pole suurt midagi teha. Nüüdseks on selgunud, et sellise aju vaikeoleku jooksul ei ole aju sugugi vähem aktiivne, kui näiteks siis, mil juhitakse autot – ehkki see viimane tundub ju olevat palju enam tähelepanu nõudev tegevus. Vaikeolekus on osa aju piirkondi üsnagi aktiivsed, kuid millega nad omasoodu tegelevad, pole sugugi selge. Nii nagu pole ju lõpuni selge, millega tegeleb aju une ajal. Kuid et see millegagi tegeleb, selgub hommikul, kui ärgates on kõht tühi. Keha küll puhkab, kuid aju tarbib ikkagi energiat. Kokkuvõttes läheb inimesel iga neljas-viies suutäis aju ülalpidamiseks.

Märts on kui looduse vaikeolek, ja sarnaselt aju vaikeolekule ei ole sugugi nõnda, et midagi ei toimu. Lume all ja lume sees toimub paljutki.

On üks Hiina muinasjutt, kus õpetlased saavad teada, et ühes külas elab tark poiss. Lähevad siis sinna. Ja küsivad muuhulgas poisilt, mitu tähte on taevas. Poiss ei mõtle kaua, kostab vastu: sama palju, kui juukseid peas. Õpetlastel andis imestada, kui tark ikka poiss on. Kuid nüüd on selge, et tähti taevas on ikka palju rohkem kui juukseid peas. Vähemasti õpetlase peas.

Astronoomid on kindlaks teinud, et taevatähti on sama palju, kui märtsikuus lumehelbeid õuel. Kes ei usu, mingu õue ja lugegu üle. Märtsikuine lumi on kui raamat, millelt saab lugeda paljutki. Sellelt näeb näiteks, kuidas tegutsevad puud isegi talve lõpul. Lumel võib loendada lugematul hulgal kuuseokkaid, samblikutükke, oksakesi, raagusid, käbisid ja kes teab veel mida, mis kõik sulatavad end üha soojemaks muutuva päikese kiirte paistel üha sügavamale lumme.

Lõunapoolsete majaseinte ääres ja isegi hangede servades tekib loodusmaastik, mis on võrreldav mõne võimsa mäestikuga – vähemasti siis, kui Õueonu end mõtleb tillukeseks pöialpoisiks, avaldavad selle lumemäestiku vormid tõelist muljet ja ajavad veidi hirmugi nahka.

Linnud lendavad oma köögimajakese ümber ja tundub et napsavad sealt seemneid justkui lõbu pärast – talvehirm paistab olevat otsas. Küla koeradki kaugemal eemal tunduvad haukuvat lõbu pärast. Kuidas on küll võimalik see, et mõni linnuke jääb pakaselise talve järel veel ellu?

Esimene tilkuv räästas viib mõtted laulvale rästale, kes ehk varsti õuele kohale jõuab. Jõuab kindlasti, sest kus on õue piir? Kas lõpeb see taraga või vaikse ojakääruga veidi kaugemal, mis juba annab märku, et sisaldab veidi ka voolavat vett – või lõpeb hoopis mererannaga, mis küll praegu, märtsis, pole ju mingi meri, meenutab pigem inimestest hüljatud tehismaastikku, kus kunagi paremate olude olles mingit tol ajal väärtuslikku ollust välja kaevandati.

Majaaknale langeb veel männiladva vari, lõunane päike ei ulatu end üle selle paista laskma – tundub, justkui mänd oleks maja pandud valvama kevade eest. Kuid kajakad lendavad nüüd juba julgelt lauldes raskelt kirjeldava värviga taeva all, ja tihane muidugi tervitab neid oma tsirr-rirr-rirriga.

Märtsilumi on loetav, ja loetavamad on ka loomad. Äkitselt saabub õuele kamp linde – või on see jõuk? Lendavad ümber kolmeharulise kase raagus okste, küllap otsivad puult abi – pungad annavad jõudu. Sääski ju pole – mis on Märtsi eeliseid. Need on urvalinnud, kes, saabunud siia lõuna poolt – kas siis Lätist või veelgi kaugemalt, on nüüd teel Soome. Linnud, olgu öeldud, näevad enam värve kui inimesed. Meie näeme vaid kolme värvi, ainult nende jaoks on silma võrkkestas andurid. Punast, rohelist ja sinist. Linnud näevad veel lisaks ultravioletti ka. Nõnda ongi, et kui urvalinnu emane ja isane on meie silmale peaaegu üks ja seesama, siis urvalinnud ise näevad eri sugupooli erivärvilisena. Nii et õu näeb ennast hoopis teisiti, kui Õueonu silmad näevad õue.

Muidugi on platsis musträstad, kuusele on end konutama seadnud põhjatihane, nii turris justkui oleks ise ka rästasuurune. Päike sulatab iga puu tüve ümbert lume, ehitab puule justkui pesa. Kusagil täristab rähn, ei tea, kas see on uus.

Teab kust potsatab lumele männikäbi – imelik, kuis see nõnda kaua puu otsast kinni hoidis. Kui männikäbi kukub teile pähe, ärge seda pahaks pange. Teil võiks pähe tulla seda lähemalt uurida. Kuidas kulgevad käbi soomused? Mitte korrapäratult, vaid kindla mustri järgi. Ning see muster ei ole kõige lihtsam. Käbisoomused kulgevad tüveotsa poolt vaadates spiraalselt päripäeva.

Ka seemned päevalille õies, liivaluidete lained või tiigrite ja leopardide nahamustrid ei ole korrapäratud. Matemaatikute arvamuse kohaselt on neil omavahel hämmastav sarnasus. Mustrid tekivad süsteemides, mis on mingit laadi välise stressi surve all. 1917. aastal avaldas matemaatiline bioloog D´Arcy Wentworth Thompson mõjukaks osutunud raamatu „Kasvust ja kujust”, milles ta väitis, et bioloogiline kuju moodustub pigem füüsikaseaduste mõjul kui evolutsiooni tulemusena. Paljud bioloogilised ja mittebioloogilised kujud on füüsikaliste jõudude toimimise tagajärg. Taimede mõnusad mustrid on mehaaniliste jõudude ja biokeemiliste protsesside ühistöö vili.

Mustrid tekivad siis, kui süsteemi sümmeetria katkeb. Sarnaste mustritega taimedel on sarnane sümmeetria, mitte et nad oleks ehitatud samast ainest.

Kuid kuudel ei ole mingit sümmeetriat. Märts ei meenuta mingit muud kuud. Ja isegi eri maade kuudel ei ole mingit sümmeetriat. Kui juhtute näiteks märtsikuus Prantsusmaale Lyoni, siis seal ei näe te mingit lund ega tunne kevade lõhna – kuigi linn on mõnus ja õuepargikesi ning suurigi parke siin jagub. Ning ühelt õuelt teisele saab sõita trolliga. Varakevad on siit lahkunud, läinud ära Eestisse. Nii need kuud rändavad, ja mõni neist ei jõuagi Lyoni. Nagu näiteks Eesti õuede detsember või jaanuar.