Fotod: Hannes Saag
Karukutsikad
Need on vaatlusplatsi külastavad pooleteist aastased karukutsikad, Hans ja Grete, kes maikuust elavad iseseisvat karuelu, kui emasloom oletatavalt indles. Koos nad liiguvad ja kui kaamerapilt võimaldab on neid kerge üksteisest eristad – ühel õel – vennal on tüki maad „tõmmum“ kasukas.
Möödunud aastal ja kevadel oli karukutsikaid veel kolm, aga kõige väiksemat pole enam nähtud. Uuringud näitavad, et vastsündinud pesapoegadest näevad esimest kevadet vaid pooled. Esimesel eluaastal hukkub 60% ja teisel 20% noorloomadest ( Mati Kaal „Pruunkaru“, kirjastus „Valgus“ 1980.).
Kui metsades on pruunkarudele piisavalt toitu, sünnitavad noored emasloomad, kes üle kolme ja poole aasta vanad, enamalt jaolt üks – kaks karupoega, vanemad juba kaks – kolm. Suuremad pesakonnad neli – viis poega on kogu pruunkaru leviku piirkonnas äärmiselt haruldased. Emasloomad indlevad kahe- kuni kolmeaastase vaheajaga peale poegade sündi.
Nagu näha vajab meie pruunkarude populatsioon hoolikat ning järjepidevat uurimist ja pole kiirelt kasvav. Suures plaanis võiksime rehkendada ümmarguselt kuuesaja pruunkaru isendiga, siis on kevadel liikumas kuuskümmend emakaru sama-aastaste poegadega. Edasi rehkendab juba huviline ise.
Tõmmu kasukaga