looduskalender.ee

Pasknäär.

 

Pasknäär

Garrulus glandarius

 

Ebaõiglane oleks päevavõõraste tegemisi mitte tutvustada.

 

Alates septembrist lahkus lõuna poole hulk meie pasknääre ja nende asemele on ilmunud põhjast meile talvitujad. Parves lendavad näärid on laperdava lennuga silmale veidi harjumatu vaatepilt.

 

Tammtõrusid oli tänavu päris ohtralt ka Ilmatsalus ja linnud on hoolikalt talvevarusid kogunud ning peitnud. Pasknääri venivasse söögitorusse mahub hääl juhul kuni kaksteist tõru. Lendu tõustes hakkavad ahmitud tõrud nokast pudenema ning peidupaika jõuavad nendest vast pooled. Söödaplatsi viljakuhilates käitutakse sarnaselt: ikka söögitoru täis ja viljateri peitma. Peidukohtadeks saavad olla hiirtevabad alad – miks toidukonkurendile varusid tekitada? Sedavõrra peab nutikust jaguma ja muidugi hääd silmamälu peidukohtade leidmiseks muutunud talvises maastikus.

 

Lindude talvine arvukus on kõikuv: sada tuhat kuni veerand miljonit. Pasknääri kokkupandud tiivasulgedel on meie rahvusvärvid, keha roosakashall, sabatüvi valge, saba pikk ja must, aga mitte nõnda pikk, kui harakal. Häiritud olekus tõusevad lagipea suled turri. Käitub ettevaatlikult, aga pole inimpelglik lind, tegutsedes metsa äärealadel, kus palju alustaimestikku.

 

Looduskalender on ilmutanud aastate eest Viktor Masingu kena loo „Tammetõru ja pasknäär“:

http://www.looduskalender.ee/node/1606