looduskalender.ee

 

 

Pildistatud  Läänemaal,  detsember 2010

 

Aastaid eesti hundipärimust uurinud Ilmar Rootsi soovitab karjakasvatajatel enne kriimsilma tegude peale vihastamist mõelda, kas on tehtud kõik hundi karjast eemalhoidmiseks. Samuti meenutab Rootsi ajakirjas Loodusesõber, miks meie esivanemad on soele karjast arvestanud erilise “hundi jao”.

 

Lammaste murdmine hundi poolt on arusaadav, sest tegemist on kiskjaga, kes alati on koduloomi tapnud. Hundid on lambaid murdnud, eriti sügiseti ju tuhandeid aastaid ja teevad seda ka edaspidi. Tänapäeva põlvkond ei tea midagi hundi jaost, kellel oli iga talu karjast oma osa määratud. Seda võeti vanasti kui paratamatust ja selle vastu lihtsalt ei saanud. Need kahjud kirjutati juba talu eelarve kulude poolele sisse. Kuna seda suhtumist ei tunta enam, siis iga hundi kahjutegu pannakse kella külge. 

 

Mida ka ei tehtud, külastasid hundid karju ikkagi. Hundist sai vanasti loodusjõud, kelle vastu ei saa (ja ega seda õieti tahetudki), kellega tuli igapäevaelus arvestada ja keda respekteerida. Tuli tunnustada ta õigust saagile, kellel oli igast talust oma osa saada. See paratamatu ohver oli nagu lepituseks, lootuses, et siis jätab ta ülejäänud karja rahule. Sellest „jaost” rääkis 1898. aastal 78aastane V. Laur Vastseliina kihelkonnast nii: „Kuna enne susse mõtsah inamb oll, ku parhilla jänessit, nink külä karjuste hagemine hagemisest es lõpegi, sest et susse egapäivi külä karjale kutsmada külälisis tull [---]. Niisugusel soerikkal aal tähend ega talo pernaane üte ehk kats voonakest soe jaos uma suuga arr, sest et ega aasta vana kriim silm nii paljo, hk mõni kõrd rohkembgi uma toidu pääle tarvitas. Nii sama tähendedi põrssite, kitse poige, vasikide nink varsu pääle iks soe jago ja üteldi tuud jo sinna kogoni luudu olevat, millest ülelija kahidaki ei massa, sest tuu om perra jäänü eläjä õnnele kahjulik ...” (Vastseliina kihelkond, kogunud J. Landra, 1898). On üllatav, et mälestusi hundi jaost on liikunud rahva hulgas veel lähiminevikus. Nii teatas 1977. aastal 70aastane Rudolf Sordla Võnnu kandist: „Kui mingi loom, näiteks lammas ära tappeti, siis pidi esimene kaelalüli ehk  jakk metsa hundi jaoks visatama [---]. Kuid minu lapsepõlves huntisid enam metsades ei olnud, andi need koertele ehk kassidele. [---] Seda kutsuti hundi jagu ja ise seda ei söödud.” (Võnnu kihelkond, kogunud R. Sordla, 1977.) Ilmselt on see ülestähendus jäänuk kunagisest kombest, millega taotleti karjale kaitset, tervist ja sigivust. Samalaadseid mälestusi on mujaltki. Lüganuse kihelkonnas tehti seda hingede ehk jaguajal kooljakuus, mil viidi huntidele metsa kividele ja kändudele süüa. Saardes aga talvel surnud vasikas või lambatall, siis sinna karja ei ole hunt tulnudki, nagu teatas kunagi metsavaht Jaak P. Sõggel. Varasemast ajast on sellest kombest, mida allikates nimetatakse ohverdamiseks, teateid Võrumaalt ja Hiiumaalt Reigi kihelkonnast. Ka meie lõunanaabrite lätlaste kohta on andmeid, et igal aastal jõulukuul ehk hundikuul ohverdati traditsioonilisel riitusel kits – lepituseks huntidele, ja lootuses, et nad siis suvel karjale vähem kahju teevad. Muuseas – teatud hulga koduloomade määramine hundi jaoks ja talle ohverdamine on tuntud motiiv ka slaavi, samuti germaani ja teiste rahvaste, sealhulgas ka loodusrahvaste pärimustes. Venemaal toodi see ohver metsa jäetud lambaga huntide peremehele. 

 

Ilmar Rootsi artikkel hundist ilmus ajakirja Loodusesõber kaante vahel porikuu numbris, 2012. aastal. Täismahus saab seda lugeda siit.