looduskalender.ee

Foto ajakirjast Eesti Loodus, 3/1968

2013. aasta loomaks valitud hunt on rahvapärimuses ülipopulaarne tegelane. Teda kohtab sagedasti nii muinasjuttudes, muistendites kui ka rahvausundis, kirjutab pärimuseuurija Marju Kõivupuu ajakirjale Loodusesõber.

Metsä itti, metsä ätti,
metsä armas halli kuera,
metsä kuldane kuningas,
metsä kardane kasukas!
Ärä sina puudu puikusiie
ärä kisu kitseohlu,
ega ärä laku lambatalle!
Süö sina suosta sambelaida
mädajärvest mätta´aida,
lebäjärvest lehte´eida!
Suod olgu sinu soide´ella,
maad olgu sinu marada!
(Kuusalu kihelkond, 1938.)

Eesti muinasjuttudes on hunt rumal, kergesti petetav loom, nagu Euroopa kirjanduslike muinasjutuvestjate vahendusel meile kõigile juba lapsepõlvest tuttavaks saanud lugudes Punamütsikesest ja kolmest põrsakesest, kus ka üheks tegelaseks on kuri, kuid ivake kohtlasevõitu hunt. Ka meil on hunt rahvajuttudes üpris rumal. Mäletate, kuidas ta sabaga jääaugust kalu püüdis või mära kabja alt varsa hinda teada tahtis? Muinasjutuhundist saavad sageli jagu ka need (kodu)loomad, keda päris hunt looduses võimalusel murrab – lammas, kits, ja muidugi inimene. Muuseas on eesti loomamuinasjuttude uurijad täheldanud, et vastupidiselt usundilisele pärimusele polegi eesti muinasjuturepertuaaris säilinud selliseid lugusid, mis näitaksid, et inimene metslooma kardaks või eriliselt austaks. Kuid tasub meeles pidada, et muinasjutuloom esindab jutustaja vaatekohast teatud kindlat tüüpi karakterit ning jutupärimusse kinnistunud omadusi. Neid üks-ühele looduses elutsevatele prototüüpidele üle kanda oleks ülekohtune ja väär.

Hundiga kohtumine: kellele hea, kellele halb
Siinse kirjutise pealkiri on pärit ühest lapsepõlvemängust, mille abil püüti järele katsuda vastasmängija julgust ja meelekindlust. Kaks mängijat seisid vastakuti, üks küsis teiselt „Kas metsas käisid?” – „Käisin.” „Hunti nägid?” – „Nägin.” – „Kas kartsid ka?” Kui vastasmängija ütles, et ei kartnud, siis vehiti kätega tema näo ees ja tehti koledaid hääli. Kui vastasmängija silmad seepeale ei pilkunud ning ta seisis rahulikult, oli ta võitja. Kaotajat aga narriti, et kardad hunti, ei julge metsa minna! Rahvauskumuste kohaselt pole hundiga metsas trehvamist peetud alati sugugi hirmutavaks või pahaendeliseks. Räpina kihelkonnas usuti, et kui kalale minnes juhtud hundiga kokku, on hea kalaõnn. Kagu-Eestis arvati, et kui hundikari liigub küla läheduses, siis on oodata häid aegu ning õnnistusrikast aastat. Kuigi samast piirkonnast on kirja pandud ka sootuks vastupidiseid arvamusi – soekari küla lähedal ennustas söögikraami kallimaks minekut ja kehva majandusaastat. Küll on aga üsna üheselt peetud halvaendeliseks, kui on kuulda ebatavaliselt palju huntide ulgumist – sellest arvati sõda, õnnetust, vilja- ja kariloomade ikaldusi ja taudide-tõbede puhanguid.

Veel 1990. aastatel Võrumaal välitöid tehes õnnestus mul eakamatelt, toona 70–80 aastastelt inimestelt kirja panna paar sellist lugu, mis jutustajate endi sõnul olnud päriselt juhtunud kas nende endi vanemate või vanavanematega: väidetavalt tõstvat hunt surnut jäljendava inimese kohal jalga. Kelle peale hunt on kusnud, see kaotab mälu ega oska enam õiget teed pidi koju tulla ja jääb mõneks ajaks metsa ekslema. Rahvapärimusse on talletatud üksjagu lugusid inimestest, kes hundiga kohtudes teesklesid maas lamades surnut, et niimoodi hundi tähelepanu endast kõrvale juhtida.

Kui lapseootel naine hundist ehmus, võis laps saada külge „hundivea” või „soetähe” – viimane oli tume, teinekord ka karvadega kaetud sünnimärk, mis oli tekkinud lapsel sinna, kuhu ema ehmumise ajal oli oma käe pannud. Kui vastsündinu oli rahutu, magas halvasti või tema nutt meenutas hundi ulgu, arvati lapsel olevat hundiviga küljes, mida sai ohutleda-tohterdada maagiliste ravivõtetega. Last hoiti väheke hundikarvade suitsus, talle anti hundijälgedest võetud vett juua või toideti hundilihast keedetud leemega – terviseviga tuli saata tagasi sinna, kust see oli tulnud. Ka lapse suulaelõhe – hundikurk – arvati olevat põhjustatud sellest, et ema on hundist ehmunud või raseduse ajal olnud juures, kui jahimehed hunti nülgisid.

Hunt murdis kodukäijaid
Eestis rahvausundis on arvukalt uskumusteateid ja muistendeid, kus hundid murravad kodukäijaid. Ühes populaarses rahvajutus istub kodukäija kuskil kõrgemal kohal, kas puu otsas või küünikatusel ja õrritab hunte: „Kuts, säh üks jalg, kuts, säh teine jalg!” Kui juhuslik möödakäija tõukab kodukäija alla, murravad hundid ta ära. Mahamurtud kodukäijast jääb järele suririideid või salapärast sinist suitsu, nagu üleloomulike olendite puhul sellisel juhul tavaliselt. Ka on räägitud, et kodukäija ei saa enne rahu, kui hundid on ta kolm või üheksa korda ära murdnud või söönud. Samuti oli hundil tähelepanuväärne roll rahvapedagoogikas – hundiga manitseti ka täiskasvanud inimest, et see end viisakalt ja kombekalt üleval peaks. Kes läbi pajaaugu õue ronis, selmet uksest minna, selle pistis susi nahka.

Kes on hundi loonud?
Rahvusvaheliste motiividega dualistlike tekkemuistendite kohaselt on hundi loonud kas Jumal või Kurat. Vastavalt loojale kujutatakse rahvajuttudes ja -uskumustes hunti omakorda kas hea või halvana. Vanakuradi loodud soel on kivist või tammekännust süda, sellepärast ei tohtivat sutt kiviga visata ega tammepuust malakaga lüüa – kiviga visates ja tammemalakaga lüües saavat susi „südant” ning väge juurde ja ründavat vastast veel ägedamalt. Sutt on arvatud ka Vanakuradi hobuseks olevat ja kui Vanasarvik ise hundi seljas ratsutab, siis ei saa hunt koduloomi murda.

Jumal aga olevat hundi loonud vaeslaste pärast – kui ei oleks hunti, jäänuks vaesed lapsed nälga, sest poleks vaja kedagi karja saata. Karjalaps ja karjakoer pidid aga olema terased ja tähelepanelikud ning hunti märkama enne kui hunt neid. Selline uskumus on olnud ka ketikoera kohta – kui susi näeb koera esimesena, siis on koer kui nõiutud ega suuda enda kaitseks häältki teha.

Kui karjapoiss unti enne näge kui unt tedä, siss jääs undi suu kinne ja ta ei saa midägi kahju tetä; näge aga unt karjapoissi enne, ei jää ta suu mitte kinne ja ta võib lamba ära viia. Karjapoisil jäävät aga ääl mitmes päeväs kinne. Kui vast talvel külmäge ääl ära om, üteldes: „Sa olet vist unti nännu.” (Helme kihelkond, 1890.)

Täismahus artikkel on ilmunud ajakirja Loodusesõber 2013. veebruarinumbris.