Kirjutas: Eha Kruus
Pildistasid: Evelii Viik ja Fabien Cremona
Põldkimalane
„Põldkimalane on nagu põllutööline, kes kannab pruune tööpükse, talukimalane nagu valge põllega taluperenaine“. Nõnda lihtne ongi neil liikidel vahet teha, ütleb professor Marika Mänd. Tõepoolest, pruuni rindmikuga liikide seas tavalisemate tutvustus võikski sellega piirduda, kuid paraku on loodus mitmekesisem.
Põldkimalase äratundmine ei pruugigi alati väga lihtne olla, kuna tegu on ühe kõige varieeruvama liigiga. Tema tagakeha värvimustri iseloomulikud mustad karvad võivad olla segunenud helepruunide või hallidega. Selliselt maskeerunult tekitab meil pruunidest kimalastest kaugelt kõige tavalisem liik sageli lootust, et leitud on mõni haruldasem liik, näiteks samblakimalane (
B. muscorum), jaanikimalane (
B. humilis) või Schrencki kimalane (
B. schrencki). Põldkimalasele on iseloomulikud muudest vöötidest märgatavalt heledamad, lausa helehallid puusad ja kollakaspruun tagakeha tipp. Tavaliselt on tema tagakeha keskel lai must vööt. Harvemal juhul leiame kolmandal lüli külgedelt vähemalt mõned mustad karvad, mida pole sambla- ja jaanikimalasel, kuid esinevad ka Schrencki kimalasel. Erinevalt viimasest puuduvad põldkimalasel mustad karvad viiendal tagakeha lülil.
Talukimalane
Erinevalt põldkimalasest, kellel on ülipikad suised, kuulub valge tagakehatipuga talukimalane (
B. hypnorum) lühisuiseliste rühma. Teistest sagemini võib teda leida inimelamute naabrusest.
Liitu „Meie kimalaste“ grupiga Facebookis:
LINK
Nõnda jagad huvilistega pilte oma koduaia kimalastest!