looduskalender.ee

 

Peipsi lähistel on juba nädala jagu õitsenud põhjamaade orhideepärli nime vääriv haldjaking

 

 

Meie vaatevinklist asub tema leiukoht paraku Venemaa pool Peipsit, kuid kõigest sadakond kilomeetrit Virumaa piirist ida poole! Tegemist on selgelt põhja taanduva piirkondliku reliktiga. Meie põhjamaisel laiuskraadil on haldjaking orhideedest konkurentsitult esimene õitseja. Edestades Eestist sajandi jagu tagasi kadunud (praegu Ahvenamaal ja Gotlandil end hästi tundvat) leeder-sõrmkäppa ja Eesti esimesi õitsejaid arukäppa ning jumalakäppa sõltuvalt aastast ning ilmast vähemalt nädala kuni isegi mitme nädala jagu. Tihti on nõnda, et kui päikesele avatud kasvukohas esimesed haldjakingad juba õitsevad, on varjulisemad metsaalused ning põhjanõlvad veel lumised.

 

Välja näevad meie metsadele sarnaselt, kuid mitte kõigi liikidega

 

Kasvukohaks samblane kuuse-männi segamets. Kõrvuti õitses näsiniin, viimased sinililled ja valged ülased. Metsaaluse põõsarinde moodustasid hiirekõrvus kuslapuud, magesõstrad, pihlakad - kas ei tundu kuidagi kodune ja tuttav.

 

Haldjakinga peamine levila Soomes on Kuusamo-Rovaniemi joonel, Rootsiski vaid kaugemas põhjaosas. Need ongi ainsad Euroopa riigid, kus seda eurodirektiiviga kaitstavat liiki leidub ja ka leitud on. Lisaks esineb haldjakinga Venemaal, Karjalast ja Koola poolsaarest Siberini. Muidugi mitte lausaliselt ning sealgi on ta rangelt "Punases Raamatus". Eestis pole haldjakinga kohta kunagi mingeid leiuandmeid olnud.

 

Iseloomulik sinakas-rohekas ja taime ainus leht on talihaljas