looduskalender.ee

 

Palupõhja looduskool 2012. a. talvel. Foto: Arne Ader

 

Kui hommikul Palupõhja looduskooli uksest välja astun, võtab mind vastu rähnide trummeldus. Vaiksele lumesajule vaatamata on kuulda ja tunda kevade lähenemist. Olen kesk Alam-Pedja looduskaitseala rahu ja vaikust.

 

Ei oskagi arvata, kas Palupõhja küla Alam-Pedjal tuleks pidada metsa- või jõekülaks. Asub ta ju metsade vahel, aga otse Suure Emajõe ja selle ulatuslike luhtade veeres. Nagu paljud Eestimaa külad, on seegi üle elanud igasuguseid aegu. Vanalt kaardilt on leitav vanim ajamärk 1601, rohkem on teada elust enne ja pärast viimast ilmasõda, kui külas olid kool ja puhkpilliorkester. Et sellest aimu saada, pakume katkeid vestlusest küla ainukese inimesega, kes toonast eluolu veel mäletab.

***

 

Kui kaua sa, Helgi, siin ühe jutiga vastu pidasid?

 

Asjad käisid siin sedapidi, et keskkoolis ma käisin Puhjas, aga algkoolis Palupõhjas. 4. klassi eksamit läksime tegema Puhja, sest kahe õpilase pärast ei sõitnud komisjon siia kohale.

Meie õpetaja oli Sommer, Asta (hiljem Karjane, Asta). Enne oli kool metsavahi majas, mida enam ei ole. Seal oli pikk laud ja pingid ääres. Aga Jaagol saime juba koolipingid.

 

Palupõhja koolilapsed 1949. aastal. Pildil on 2. klassi õpilased ja õpetaja Asta Sommer

 

Kui sa hiljem Tallinnas õppisid, kui sageli siis koju said ja kuidas?

 

Koju sai tulla siis, kui ema saatis sõiduraha. Viimane ots oli Puhjast jala tipa-tapa koju, pambukesed seljas, Reku parvega üle jõe. Sellist mõtteviisigi ei olnud, et ei jõua. Et kui tahad koju tulla, siis tuled. Hiljem oli jalgratas Jaansoni Vello talus rehe all. Ja kui sa jalgsi olid, siis päripidi sõitjad – hobusega muidugi, mitte autoga – võtsid sind ikka peale. Igaüks kohe teadis, et jalgsi kõndija tuleb peale võtta. Hea meelega võeti. Kui me koolis käisime, siis alati meid korjati peale, talvel ka. Seisime ree jalaste peal, väga uhke sõit. Ja kui kolhoosi ajal tulid autod, siis võeti ka peale, kohe mürts hüppasid kasti.

 

Eks mul oli ilusaid plaane, aga ema ütles, et ma ei jõua sind koolitada: üksik naisterahvas ei saa hakkama, sest kõik oli maksu all ja lisaks normid – kohe midagi hullu... See oli Leedi kolhoos, üldse taheti kõik keskusesse kokku ajada. Neid äraajamisi on olnud nii palju, et ei jõua kohe kokku lugeda. Ka kui Reku kalamajand tuli, isegi siis taheti ära ajada. Üldse, kalamajand tehti sellepärast, et varjata raketibaasi, mida taheti siia rajada, aga noh, läks nagu läks. Emal oli põhiline sissetulek mesi, mida vahetati leivajahuks. Liha oli omal laudas, metsast liha ei saanud, mets oli loomadest tühi. Metsloomade peale küll loota ei saanud.

 

Õpilaspilet

 

Kus Palupõhja külas ühiseid pidusid peeti?

 

Pidud olid põhiliselt Jaago talus. Enne vene aega – peremees oli hästi rahvamees – tema korraldas ballisid. Olid Palupõhja ballid. Seal käis minu ema. Neid tehti veel kevadel ja talgud lõppesid alati balliga. Päev otsa lõhuti tööd teha. Mitte nii nagu praegu käivad, et paar tundi tehakse tööd ja siis sirakil maas. Valgest valgeni oli töö, siis pesti ennast kaevu juures puhtaks. See oli ikka soojemal ajal. Tavaliselt oli kaevu juures selline suur puust moll alati vett täis ja kui ta seal päikse käes seisis, siis oli parajalt soe ka.

 

Kas mingi seebi moodi asi ka oli?

 

Ma arvan küll et oli, minu ema keetis kogu aeg ise seepi. Vaat, kui põrsas ära tapeti, siis soolte küljes oli rasv, mida toiduks ei tarvitatud: see korjati kokku ja keedeti seebiks. Seebi keetmine oli ka tol ajal tavapärane töö.

 

Kas balli jaoks olid talgulistel ka eraldi riided kaasas?

 

No ikka, mõni puhtam hilp oli talgulistel kaasas ja kingad pandi jalga. Pillimehi oli küla täis ja muusika mürtsus.

 

Kas ball oli selles talus, kus parasjagu talguid tehti?

 

Suurem jagu olid ballid ikka Jaagol. Seal oli selline suur ruum, kus pärast oli kooliklass. Sinna pandi pikk laud ja süüa peale. Õlle ka tehti ja pill mängis ja pidu käis.

 

Kui sa nüüd võrdled toonast aega ja praegust. Kuidas sulle praeguses looduskoolis toimetavad noored tunduvad, kas nad loodust jagavad?

 

Kraadesid ei ole, ei, ikka väga hull ei ole. Mõnda huvitab, mõnda ei huvita, aga küll ta teistega koos ikka kuulab selle ära ja midagi jääb külge kah. Aga, ainult et neile tehakse liiga palju nämmi ette: paber on ees ja vastab ainult ja ja ei. Kas tal pead otsas ei olegi? Ikka peaks ise uurima ja leidma ja avastama... See õppimine on neile liiga mugavaks tehtud. Juhtub ka nii, et mõni ei saa oma lastekarjast jagu. Kord tuli üks noor ema koos oma väikse pojaga varem kohale. Emagi ei teadnud midagi ei pliidiga kütmisest ega välipeldikust, aga poiss oli tragi: taipas küsida, miks nii tehakse ja kuidas too asi ikka käib. Ju pole neil elus vaja läinud.

 

Me oleme selles mõttes veel õnnelikus seisus, et meil on alles  see ahel, mis õpetab hakkama saama kõige algelisemate asjadega: ahju kütmisega, lõkke süütamisega, peenramaa eest hoolitsemisega ja nii edasi. Aga see kett on juba väga habras, üsna katkemise piiril, nagu see viimanegi lugu näitas. Kuidas nii teha, et need teadmised ja oskused alles jääksid?

Jah, kolm aastat tagasi tehti looduskoolis peenraid, aga mitte nii nagu sellel pinnal sobilik. Asi on selles, et enam ei ole maavanaemasid. Tore ju oleks, kui see võimalus alles oleks. Igasuguseid toetusi ju kogutakse... Tegelikult oleks väga kõva tugi sellest, kui hoiad need vanaemad maal ilusasti alles: et lapsed saaksid maale vanaema juurde ja arvuti peab koju jääma. Toetust ei anta, kui arvuti ja nutimasinad on käepärast.

***

 

Nonii. Kui külas on alles kasvõi üks ületalve kohalik, siis ma võtaksin ta väga range kaitse alla: et ta saaks rahulikult elada ja oma toimetusi toimetada, sest kultuuri ja teadmiste hulk, mida ta elus hoiab ja edasi kannab, on aukartustäratav. Kas meil on tarkust temalt õppida, on juba omaette teema.

Palupõhja küla loost, Jaago talu ja looduskooli loost võib aga järeldada, et kui läheb nii, et külas pole ei kõrtsi ega kirikut, küll aga on kool, seekord siis Palupõhja looduskool, siis pole veel kõik kadunud. Siis on alles see kõige olulisem – lootus.

 

Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.