Harilik kopsurohi           Pulmonaria officinalis

Kopsurohu kasvukohad leiame viljakamate muldadega salumetsadest, aga samuti metsaveertest või puisniitudelt. Selleks, et varaselt õitseda peab olema mitmeaastane taim.

Kopsurohu taim omab roomavat ning hästi harunenud risoomi, mille pungadest sirguvad maapealsed taimevarred. Õiepungasid annab eristada juba lume sulades, aga siis peab taimesõbral kasvukoht hästi teada olema, et õiepungi lehekõdust leida.

Salumetsadest leiab sinilillede noppija suure tõenäolisusega ka harilikku kopsurohtu.

Äsjapuhkenud roosad õied paiknevad tipmistes õisikutes, aga värvuvad tasapisi sinisemaks ning muutudes närtsides uuesti roosaks, aga tumedamaks roosaks.

Nimelt toimub taimerakkudes happesuse langus, mis omakorda kutsub esile õite värvimuutuse ja sarnast õitevärvi muutust võime täheldada ka kevadisel seahernel.

Selge sõnumi annab värvuse muutus tolmeldajatele: värsked roosad õied ongi nektaririkkamad, kui vanemad õied – on ju vähesed varakevadised õitsejad putukatele äärmiselt olulisteks toiduallikateks. Kuna kopsurohud pole isetolmlejad, vaid putuktolmlejad, tundub selline „putukateavitus suisa mõistusepärasena“.

Inglismaal kasvatatakse harilikku kopsurohtu salatitaimena: rohke C- ja teised vitamiinide sisaldus annavad just noortele lehtedele teravalt hapuka maitse ning salatile vermuti hõngu. Võib soovitada huvilistel kopsurohu noori lehti maitsta sest vananedes muutuvad lehed karedalt karvasteks ning puiseteks.

Kopsurohi