KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED

Postitas Aasta Loom - P, 22.04.2018 - 18.40
Sisu

 

MIKS MEIL ON HUNTE VAJA?

Hunt on ökosüsteemi tugiliik. Tugiliik on dominante kiskja, kelle mõju ökosüsteemile on nii suur, et tema eemaldamisel ökosüsteem ei toimi (umbes nii nagu auto, millelt on üks ratas alt ära võetud). On tõsi, et hunt tapab eluspüsimiseks teisi loomi, kuid oluline on mõista, et sellega ta ka annab elu paljudele loomaliikidele. Seda tõestab Yellowstone’i rahvuspargi näide, kuhu hundid 1995. ja 1996. aastal taasasustati. Nimelt muudab hunt põtrade ja hirvede käitumismustreid ja hoiab nende arvukuse ja struktuuri kontrolli all. Näiteks metsas, kus elutseb piisavalt hunte, ei kipu põdrad ja hirved jõe ääres sööma, sest sealt on hundil neid kerge varitseda. Seetõttu on jõeäärsel taimestikul võimalik täies ulatuses kasvada ning pakkuda elupaika kobrastele ning paljudele laulu- ja rändlindudele. Kopratammid ja -kanalid omakorda pakuvad elupaika saarmatele, ondatratele, veelindudele, kaladele, kahepaiksetele ja roomajatele. Põhja-Ameerikas vähendavad hundid ka koiottide arvukust (Euroopas võiks seda samastada šaakalite arvukuse kontrollimisega, kellel on Euroopas sama nišš, mis Põhja-Ameerikas koiotil). See toob kaasa jäneste ja hiirte arvukuse tõusu, kes omakorda on toiduks rebastele, mäkradele, nirkidele ja röövlindudele. Samuti toovad hundid kasu ka kaarnatele, karudele, rebastele ja teistele raipesööjatele, kes söövad huntide murtud metsloomi.

Hundid jahivad neid loomi, keda on kergem murda ehk vanu ja haigeid loomi (kuigi ka noorloomi – hoides seeläbi arvukust paremini kontrolli all). Nii hoiavad hundid pikas perspektiivis saaklooma populatsiooni terve ja elujõulise ning just seetõttu nimetatakse neid metsasanitarideks.

On oluline mõista, et hundid on ökosüsteemi tasakaalu hoidmisel meie sõbrad – nad aitavad meil metsa tervena hoida. Hunt on terve metsa ja puutumatu looduse tõend.

 

KUI PALJU ON EESTIS HUNTE? KAS NEID ON PALJU VÕI VÄHE?

Viimastel aastatel on Eestis olnud 200-250 hunti enne jahihooaja algust ning 100-150 isendit pärast jahihooaja lõppu. Viimased 10 aastat on meil huntide arvukus olnud enam-vähem stabiilne.

Bioloogilisest perspektiivist lähtudes võiks hunte Eestis rohkem olla – praeguse arvukuse juures hunt metsasanitarina toimida ei saa. Samas on hundi sotsiaal-majanduslik kandevõime Eestis oluliselt väiksem kui looduskeskkonna kandevõime. Huntide arvukuse üle otsustamine on olenemata riigist poliitiline, mitte bioloogiline küsimus. Eesmärgiks on jõuda kompromissini huvigruppide (jahimehed, karjakasvatajad, keskkonnamajandajad, bioloogid, keskkonnaaktivistid) vahel. Riikliku suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskava järgi soovitakse hundi arvukust Eestis hoida vahemikus 150-250, niisiis on huntide arv praegu meile sobiv.

Arvestades, et meie hundiasurkond ei ole isoleeritud ning teatud migratsioon toimub Eesti,  Läti ja Venemaa vahel, ei saa hundid meil otseselt väljasuremisohtu sattuda. Punases raamatus on nad märgitud ohulähedase liigina, peamiseks ohuks inimeste negatiivne suhtumine ja salaküttimine.

 

KAS HUNT ON INIMESELE OHTLIK?

Ei. Inimene ei kuulu hundi saakloomade hulka ning hunt on äärmiselt inimkartlik. Arvestades inimestele tekitatud vigastusi ja surmaga lõppenud juhtumeid, siis hunt on läbi ajaloo olnud teiste suurkiskjatega, koertega, maanteedele jooksvate põtrade ja hirvedega ning kas või mesilastega võrreldes üks ohutumaid loomi. Tänapäeval on oht hundirünnaku ohvriks sattuda õieti olematu. Marutaud on suuremastaabilise metsloomade vaktsineerimise tulemusena Euroopast kõrvaldatud. Samuti on tänapäeva Euroopa metsades kõikjal saakloomade üleküllus.

Olukord, kus hunt võib inimest rünnata, tekib siis, kui hunt on teadlikult nurka aetud ja provotseeritud. Kuid statistika kohaselt ründab ka provotseeritud huntidest vaid vähemus. Teine potentsiaalselt ohtlik olukord võib tekkida siis, kui mõni hunt õpib inimesi toiduga seostama näiteks prügikogumise või matkaradade piirkondades prügi süües. Eestis ei ole sellist olukorda veel kordagi tekkinud.

 

KUIDAS KÄITUDA, KUI KOHTAN METSAS HUNTI?

Millalgi keegi viimati hunti metsas jalutades nägi?
Võimalus metsas hunti kohata on üliväike, kuna hundid märkavad inimest tavaliselt varem ja jõuavad põgeneda. Seetõttu on neil õnnelikel, kes näevad hunti esimesena, võimalik proovida ennast võimalikult märkamatuks teha ja seeläbi pikendada aega, mil seda imelist looma on võimalik vaadelda.

Vaid sellisel juhul, kui hunt näeb inimest lähedase vahemaa tagant, kuid ei lahku või tuleb isegi lähemale, peaks olema ettevaatlik. Siis tuleb, ise vaikselt taganedes, teha ennast suureks, vehkida kätega, teha valju häält ja vajadusel võib ka kive visata, et hunti eemale hirmutada – asjade loopimine on nähtus, mida on huntidel raske hoomata, sest seda oskust nad ise ei valda ja looduses asju ei lennutata. Üldiselt on hunti lihtne eemale peletada. Karu puhul see nii lihtne ei ole – poegi kaitsev emakaru ei pruugi inimest karta, vaid võib muutuda sellise käitumise peale hoopis agressiivseks. Juhul, kui inimene kohtub karuga ja viimane minema ei jookse, tuleb käituda rahulikult, tasapisi taanduda ning anda enda olemasolust ka häälega märku (kui tuul on karu poolt, ei pruugi ta inimese lõhna tunda). 

Kindlasti ei tohi jooksma hakata – see kehtib kõikide kiskjate, sealhulgas koerte puhul, sest jooksmine võib kutsuda esile järgnemis- või kiskjainstinkti.

Mingil juhul ei tohiks hunti või teisi suurkiskjaid toita, neid toiduga enda juurde proovida meelitada või ise lähemale minna. Mõned harvad huntide rünnakud inimesele (Põhja-Ameerikas) on toimunud just inimese toidetud isendite poolt.

 

KAS HUNT VÕIB EESTI METSAS NÄLGA JÄÄDA?

Eestis hunt kindlasti näljas ei ole. Metskitse arvukus on viimase paari-kolme aastaga kahekordistunud ja ka 2018. aasta esmased seireandmed (vaatluskaardid ja ruutloendus) näitavad jätkuvat tõusu. Isegi ilma metsseata on hundi toidulaud väga rikkalik. Metskits on hundile eelistatud saakloom ja liik on viimasel kahel aastal (2016-2018) muutunud hundi toidulaual domineerivaks. See on igati tervitatav, kuna noored iseseisvat elu alustavad kogemusteta hundid saavad metskitse murdmisega palju paremini hakkama, kui metssea murdmisega ning tulevad nüüd metsas leiduva ressursiga märksa paremini toime. Seda kinnitab ka hundikahjustuste hulga oluline vähenemine kariloomadele. Ka ei vasta tõele, et talvel oleks huntidel metsast toiduhankimine keerulisem kui suvel – hirvlased on toidunappuse tõttu talvel nõrgemad ja huntidel on neid pigem just kergem murda kui suvisel ajal. Samuti leidub talvel rohkem hukkunud hirvlaste korjuseid. Alatoitumuses on Eesti metsades vaid väga haige, näiteks tugevalt kärntõve all kannatav hunt või varakult vanemateta jäänud kutsikas, kes murdmiskunsti veel ei tunne.
 

MIDA HUNT SÖÖB?

Eestis on praegu iga hundi kohta umbes tuhatkond uluksõralist, kellest suure enamuse moodustavad metskitsed ning meie hundid tarbivad ära heal juhul vaid 10% meie sõraliste iga-aastasest juurdekasvust.              

Hunt on laia saagispektriga kiskja, toitudes kõige kättesaadavamatest toiduobjektidest antud alal ja ajal. Hundi toidusedel võib sisaldada nii suuri saakloomi nagu põder, hirv, metskits ja metssiga kui ka pisinärilisi, selgrootuid, raibet ja taimset toitu. Euroopas on pea kõikjal põhilisteks saakliikideks erinevad uluksõralised, samas kui kobras, jänesed, rebane, kährik, kari- ja koduloomad omavad teisejärgulist tähtsust. Euroopas on punahirv metskitse ees hundi eelistatuim saakliik, metssiga ja põder on hundi peamisteks saakliikideks vaid aladel, kus punahirve või metskitse pole või nende asustustihedus on madal.

Eestis on tehtud mitmeid hundi toitumisuuringuid ning nende järgi on meie hundi peamisteks saakliikideks erinevatel aegadel ja kohtades olnud nii metskits, metssiga kui ka põder ning saagieelistus tundub sõltuvat peamiselt nende liikide kättesaadavusest (nende arvukusest ja paiknemisest) antud ajal ja kohas. Põtradest ja hirvedest murravad hundid enamasti vasikaid ja vähesel määral ka mullikaid, metssigadest peamiselt põrsaid ja vähesel määral ka kesikuid. Kuna täiskasvanud põder ja metssiga on hundile tõsised vastased, ei pea nad praeguse toidukülluse juures oma elu ja tervist ohtu seades hakkama nendega jõudu katsuma. Metskitse ründamine on seevastu hundile täiesti ohutu, lihtsamini kättesaadavad on muidugi nõrgemad isendid.

Tegelikult tegelevad toidu hankimise ehk siis saakloomade murdmisega meie huntidest umbes pooled, kutsikad ja karja juures olevad üheaastased noorukid on vaid tarbijad ning nende kõhutäis sõltub otseselt vanaloomade jahiedukusest. Noored hundid õpivad iseseisvalt jahti pidama alles pärast oma vanemate juurest lahkumist ning sel perioodil on väiksemad saakloomad nagu metskits, kobras ja kährik neile olulised. Noored hundid toituvad võimalusel ka raipest, olgu see siis mets- või kariloom või nende osad. Sageli leidub raipeid näiteks lautade või karjamaade juures ning see on üks peamisi põhjuseid, miks hunte mõnikord ka inimasustuse läheduses luusimas nähakse. Ka lammas on noorele hundile lihtne saak juhul, kui ta omaniku poolt piisavalt kaitstud pole. Hunt ei tea, et lammas on inimese oma, mistõttu on ta hundi jaoks samasugune toit nagu metskits või metssiga.

 

MIKS TULEB HUNT KÜLA VAHELE?

Hundid on aegade algusest peale vahel (eriti talviti) küla vahele sattunud. See on küll harv, kuid mitte uus ega ebanormaalne nähtus. Kindlasti ei ajenda hunti inimasutuse lähedale nälg või külm. Toidubaas on hundil metsas väga hea ning suurepärane kahekihiline karvkate pakub kaitset ka kõige käredama pakase eest. Põhjused küla vahele tulemiseks võivad olla järgmised:

- huntidel on jooksuaeg. Üksikud hundid ning noored hundid, kes kodukarjast lahkuvad, otsivad partnereid ja liiguvad rohkem ringi. Neid on seetõttu rohkem näha ja mõni hunt võib partnerit otsida ka koerte seast. Seoses jooksuajaga tekivad ka uued “noorpaarid”, kes alles otsivad oma territooriumi ning noorte ja kogenematutena uusi alasid avastades võivad sagedamini sattuda inimasustustesse. Need noorpaarid näevad koertes esialgu territooriumikonkurente;

- küla vahele võib tulla väga haige hunt, kes viimases hädas toitu otsib (kodulooma, toidujäätmeid);

- on hundijahi hooaeg. Ühe indiviidi surm mõjutab ka ellujäänute elu. Olulise karjaliikme surm võib kogu karja laiali lüüa. Ilma karjata või kui lastud on karjas peamised jahtijad (mitte kõik karjaliikmed ei osale võrdselt toiduhankimises, vaid põhitöö teevad ära paar kogenud heade jahioskustega karjaliiget), siis on alles jäänud loomadel palju raskem metsas hakkama saada. Tõepoolest näitavad teadusuuringud, et suur küttimissurve huntidele tekitab probleemseid isendeid juurde. Ka Eestis oli kõige rohkem koerte murdmisi aastatel 2003-2005, mil huntide arvukus oli viimase 15 aasta kõige madalam;

- noored hundid (üksi või vaid õdede-vendadega alles jäänud kutsikad) võivad olla inimasustuste juures sageli seetõttu, et leiavad lautade tagant süüa (välja visatud loomakorjuseid või nende osasid);

- hiljuti Skandinaavias läbiviidud uuringud näitasid, et hirvlased kipuvad talviti rohkem inimasustuste lähedale toitu otsima (neil on metsas talvel keerulisem ning inimasustuste lähedal on kompostihunnikud, vahest veel mõned poolkõdunenud õunad jne). Hundid aga järgnevad oma saakloomadele;

- üksi taluõuel viibiv koer võib meelitada hunte ligi.

 

KAS HUNT IKKA KARDAB INIMESI?

Hunti peetakse põhjapoolkera kõige inimpelglikkumaks metsloomaks. Hunte on jahitud alates karjakasvatuse algusest ehk siis umbes 15 000 aastat. Selle aja jooksul on huntidel arenenud geneetiliselt päritav hirm inimese ees. Arvestades, et 19. ja 20. sajandil tapeti hunte peaaegu liigi väljasuremiseni, siis võib kindel olla, et inimhirm on äärmiselt tugev ja reaalne. Seda tõestavad ka loomaaedades elavad hundid, kes ei suuda kunagi inimestega piisavalt harjuda, kui neid pole vastsündinueast alates inimestega sotsialiseeritud – isegi kui nende eellased on mitme põlvkonna jooksul loomaaias elanud.

See, kui hunt küla vahele satub, ei pruugi tingimata tähendada indiviidi inimhirmu kadumist. Hundid ei karda hooneid, autosid, traktoreid ega kuskil siseruumides viibivaid inimesi, keda nad ei märka. Kui inimesi väljas pole, võib koduõuel viibiv koer olla piisavalt suur ahvatlus, et inimasutuse lähedusse sattumise pelgust alla suruda.

 

MIKS HUNDID KOERI RÜNDAVAD JA KUIDAS KOERI KAITSTA?

Huntide rünnakute puhul koertele on enamasti mehhanismiks territoriaalsus, kuid väikest kasvu koeri võivad hundid murda ka saakloomadena.

Piirkonnas, kus elab hunte, on koera ketis või muul viisil ilma järelvalveta õuel hoidmine riskantne. Seda eriti öösiti. Kui koera hoida õues, peab koer olema hundikindlas aedikus. Koduõue aitab kindlamaks muuta ka valgustite, eriti kõiksugu vilkuvate valgustite, kasutamine. Selliste asjade puhul on aga oluline meeles pidada, et need pole alatised lahendused – ajapikku hundid harjuvad ja õpivad, et ohtu pole. Seetõttu tuleks hundihirmutiste osas olla loominguline. Kõige kindlam on koer siiski tuppa võtta või ehitada talle hundikindel aedik.

Liikudes koeraga metsas või maapiirkonnas, mis jääb huntide territooriumile, tuleks koera hoida enda vahetus läheduses, soovitatavalt jalutusrihma küljes. Seda mitte ainult seetõttu, et hunt inimese piisava läheduse tõttu pelgab ligi tulla, vaid ka selleks, et takistada koera huntidega kontakti otsimast. Ülemaailmselt on teada mitmeid videomaterjalide kaudu tõestatud juhtumeid, kus vabal liikumisel koerad (eriti jahikoerad) ise ajavad hunte taga ja initsieerivad kontakti, mille peale hundid lõpuks koerale “koha kätte näitavad”.

Eestis on siiski huntide rünnakud koertele üsna haruldased, viimase kümne aasta jooksul on hundid murdnud keskmiselt 5 koera aastas. Võrdluseks: samal ajavahemikul on hundid murdnud aastas keskmiselt 700 lammast.

 

MIS PÕHJUSTEL TEKIVAD HUNDI-KOERA RISTANDID? KAS NAD ON OHTLIKUMAD?

Mida väiksem on hundipopulatsioon ja tugevam inimesepoolne küttimissurve, seda suurem on tõenäosus, et hundid peavad paaritumispartnereid otsima koerte seast. Geneetilised uuringud näitavad, et ka Eestis on hübriidseid pesakondi sündinud. Loodusesse tekivad hundi ja koera ristandid siis, kui emane hunt paaritub isase koeraga (väga harva esineb, et emane hulkuv koer paaritub isase hundiga). Kuigi eeldada võiks, et hübriidid peaksid geneetiliselt olema vähem inimkartlikud ja seetõttu potentsiaalselt ohtlikumad, siis see väide pole seni kusagil kinnitust leidnud. Itaalias Toskaana maakonnas on pool hundipopulatsioonist hübriidid ja mingeid käitumuslikke erinevusi pole märgatud. Tundub, et kui nad on looduses sündinud ja üles kasvanud, käituvad nad nagu tavalised hundid.

 

KUIDAS LAMBAID HUNTIDE EEST KAITSTA?

Nii nagu rebased on aegade algusest kanu murdnud, on ka hundid alati lammaste kallale kippunud, kui lambad ei ole korralikult kaitstud. Põhjuseks tõsiasi, et kodustatud loomi on oluliselt lihtsam ja ohutum murda kui metsloomi.

Lammaste kaitsmiseks on mitmeid võimalusi, neist enim kasutatavad on kiskjakindel elektrikarjusega karjaaed, lammaste ööseks lauta või kiskjakindlasse ööaedikusse ajamine ning karjavalve koerte kasutamine. Kõige paremini aitab elektrikarjuse ja korralikult koolitatud karjavalve koerte koos kasutamine, seda just suuremate lambakarjade puhul.. Ka lambakoerad on abiks, hoides karja koos ning äratades ohu korral karjavalvekoera. Samuti oleks hea kui vähemalt 2-3 korda nädalas käiks inimenegi ümber karjamaa ja jätaks endast märgi maha, samuti tuleb regulaarselt aia korrasolekut kontrollida. Ajutise lahendusena võib paigaldada ka hundijahiks kasutatavad lipuliinid ümber karja.

Vaata ka keskkonnaameti juhendit “Looma tekitatud kahjustuse ennetamine” (PDF)

Eestis karjavalve koeri kasutavad lambakasvatajad on väitnud, et ka kohtades, kus varem oli palju hundirünnakuid, pole peale korralikult koolitatud koerte võtmist neid enam üldse. Kusjuures lähinaabruse lambakarjades, kus koeri pole, olevat hundid käinud.

Ametlik soovitus  maksimaalse efektiivsuse tagamiseks on 50 lamba peale üks karjavalve koer, aga ka kaks koera 350 lamba peale pidavat olema tõhus. See sõltub sellest, kui suurel territooriumil lambad laiali on ja milliseid teisi meetmeid on kasutusele võetud (elektrikarjus jne).

 

REEGLINA ON KÕIGE ROHKEM LAMMASTE MURDMISI AUGUSTIS. KAS SEETÕTTU, ET HUNDID ÕPETAVAD KUTSIKAID JAHTIMA LAMMASTE PEAL?

Ei. Vanemad õpetavad kutsikaid jahti pidama märksa hiljem, lastes neil põtrade, hirvede ja metssigade jahil kaasas käia ja jälgida. Sügisel on kutsikad veel liiga väikesed ning jahtidele neid kaasa ei võeta. Niisiis on väide, et hundid õpivad jahti lammaste peal harjutades, müüt ega vasta tõele. Lammastel puuduvad igasugused kiskjakaitsemehhanismid ning nende peal harjutades põtra (kellel on äärmiselt tugevalt arenenud kiskjakaitseoskused) murdma ei õpi. Pealegi tekiks kutsikatel, kes lammaste peal jahti õpivad, nähtus, mida nimetatakse saaklooma eelistuseks. See tähendab, et nende eelistatud saakloom oleks lammas, mitte metsloom – käitumine, mis viiks sellised hundid õige ruttu hukule.

Lambamurdmiste sageduse tõus augustikuus on selgitatav sellega, et selleks ajaks on kutsikad toitumisel juba liha peale üle läinud ning vajavad seda kasvades aina rohkem. Kutsikad ise selles vanuses veel ei murra, kuid on võimelised vanematele järgnema. Koos liigutakse senisest pesitsuspaigast territooriumi kaugematele aladele, et leida paremaid toitumisvõimalusi. Need alad hõlmavad osa kohtades ka liigendatud maastikku, kus võidakse lambaid karjatada.

Kui küttimissurve huntidele on suur ja jahiealisi hunte on karjas vähe järele jäänud või ongi jäänud vaid hundiema, kellel on üksinda vaja terve pesakond kutsikaid toita, läheb ta sageli lihtsama vastupanu teed ja valib lambad.

Üldiselt käivad noored hundivanemad, kellel jahikogemusi veel vajaka, rohkem lambaid noolimas kui vanemad ja kogenumad hundid.

 

MIKS HUNDID VAHEL MURRAVAD ROHKEM LAMBAID KUI NAD SÖÖVAD?

Siin me peame selgitama hundi jahikäitumist. Väga lihtsustatuna selgitades näeb hundi jahikäitumine päeva jooksul välja selline: umbes 20 korda päevas nuusutab hunt saagi leidmiseks õhku, umbes 15 korda leiab jälje, umbes 10 korra jõuab jälitamiseni, 7 korda ründab, sellest üks kord on edukas ja ühe korra sööb.

Näiteks põtrade jahtimise edukus on vaid 10 protsenti ja siit tulebki, et huntide motivatsioon saaklooma otsida peabki olema 20 korda suurem, kui soov süüa. Motivatsioon rünnata peab olema 7 korda suurem, kui motivatsioon murda. Seda nimetatakse tegevus-spetsiifiliseks energiaks.

Kodukass toob ka tuppa hiire, keda ta üha uuesti lahti laseb ja jälle püüab – ilmselt on ta ühe hiire juba maha murdnud, kuid motivatsioon rünnata ei ole veel rahuldatud.

Samamoodi on huntidega. Lammas on talle ülimalt atraktiivne saakloom – nagu kiirtoit. Looduses ei teki hundil kunagi sellist olukorda nagu lambakarjas, kus ühe isendi maha murdes ei põgene teised ära, vaid võivad tulla isegi lähemale uudistama. Nii võibki hunt murda rohkem, kui ta ära süüa jõuab.

 

KAS KÜTTIMISSURVE SUURENDAMINE VÄHENDAB HUNTIDEGA SEOTUD PROBLEEME?

Üldiselt on levinud arusaam, mis ei ole küll teaduslikke tõendeid leidnud, et kütitavates populatsioonides on hundid inimpelglikumad, kui mittekütitavates populatsioonides. See on ka üsna usutav, kuna intensiivse jahiga eemaldatakse esmajärjekorras julgemad isendid, mille tulemusel on ettevaatlikumatel suurem tõenäosus sugu jätkata. See omakorda suunab valiku kaudu populatsiooni inimpelglikkuse suunas. Niisiis on tõenäoline, et mittejahitavas populatsioonis on suuremad võimalused probleemhuntide tekkeks, kui jahitavas populatsioonis ja seda eriti just killustunud maastikke asustavate huntide puhul.

Teisest küljest on teaduslikult tõestatud, et üleküttimine omakorda suurendab probleeme. Stabiilsed ja piisavalt suured hundikarjad kipuvad kariloomade kallale palju vähem kui küttimissurve all kannatavad karjad. Samuti satuvad noored, ilma karja ja vanemate väljaõppeta jäänud hundid tunduvalt suurema tõenäosusega küla vahele. Ka haigused muserdavad suure küttimissurve all kannatavat populatsiooni rohkem. Näiteks näitavad uuringud, et suurtes karjades elavatel huntidel on viis korda suurem tõenäosus kärntõvest paranemiseks ja ellujäämiseks, kui üksi elavatel huntidel. Peamiselt seetõttu, et teised karjaliikmed aitavad neid toidu hankimisel. Kui hunte on liiga vähe, suureneb ka hübridiseerumine koertega. Lisaks on huntide arvukuse liiga madalal hoidmise puhul raske probleemhuntidega tegeleda, sest iga indiviid on populatsiooni säilimiseks oluline ja küttimislimiidi täitumise järel on keeruline luba saada. Eelnevaid aspekte arvesse võttes ei ole hundiga seotud probleemide vähendamiseks sobilik mitte üldise küttimissurve suurendamine, vaid küttimissurve erinev jaotus potentsiaalsete probleemalade, nagu killustunud maastikud (suurem küttimissurve) ja suuremate loodusalade (tagasihoidlik küttimissurve) vahel.

 

MILLINE ON HUNTIDE KARJA STRUKTUUR?

Huntide kari on perekond, mis on sarnane inimese peremudelile. Kari koondub ümber vanemate ehk siis karja juhtideks on ema ja isa. Ülejäänud karjaliikmeteks on käesoleva ja võib-olla ka osad eelmise aasta pojad. Järglased lahkuvad tavaliselt oma vanemate karjast 1-2 aastaselt. Sageli kannab üks madalama karjapositsiooniga vanematest õdedest-vendadest rolli, mida võiks nimetada ka lapsehoidjaks: kui vanemad karjaliikmed on jahil või territooriumi märgistamas, jääb tema kutsikaid valvama.

Hundid on erakordselt perekonnale orienteeritud ja sotsiaalsed loomad. Neil on väga lähedased perekonnasidemed ja nad on oma kutsikatele suurepärased vanemad. Uskumus, et huntide karjajuhid teisi karjaliikmeid toore jõuga domineerivad, ei vasta tõele. Domineeriv loom on peaasjalikult enesekindel ja karja rahu sisendav, mitte agressiivne. Ükski hundiema või -isa ei keera oma kutsikat jõuga selili, et näidata, kes on boss. Kutsikas ise pöörab end selili, see on osa tema allumiskäitumisest.

Sildid
OLEREX TOETAB
RAHVUSLOOMA KODULEHTE.


Olerex logo

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.