Metsas käisid? Hunti nägid? Kas kartsid ka?

Postitas Aasta Loom - P, 22.04.2018 - 17.59
Sisu

Marju Kõivupuu

Metsä itti, metsä ätti,

metsä armas halli kuera,

metsä kuldane kuningas,

metsä kardane kasukas!

Ärä sina puudu puikusiie

ärä kisu kitseohlu,

ega ärä laku lambatalle!

Süö sina suosta sambelaida

mädajärvest mätta´aida,

lebäjärvest lehte´eida!

Suod olgu sinu soide´ella,

maad olgu sinu marada!

ERA II 200, 26 (26); Kuusalu khk (1938).

Hunt on rahvapärimuses ülipopulaarne tegelane. Teda kohtab
sagedasti nii muinasjuttudes, muistendites kui rahvausundis. Kes meist ei oleks tuttav
„Punamütsikese“, „Kolme põrsakese“ või „Seitsme kitsetalle“ looga, kus on üheks tegelaseks
kuri, kuid ivake kohtlasevõitu hunt. Ka eesti muinasjuttude hunt on rumal, kergesti petetav
(mäletate hunti, kes sabaga jääaugust kalu püüdis või mära kabja alt varsa hinda teada tahtis)
ja ahnevõitu. Muinasjuttude hundist saavad sageli jagu ka need (kodu)loomad, keda „päris“
hunt looduses võimalusel murrab – lammas, kits - ja muidugi inimene. Muuseas, eesti
loomamuinasjuttude uurijad on täheldanud, et eesti juturepertuaaris polegi säilinud
selliseid muinaslugusid, mis näitaksid metsloomade kartmist või erilist austamist inimese poolt.
Käesoleva kirjutise pealkiri aga on pärit ühest lapsepõlvemängust, mille abil püüti järele
katsuda vastamängija julgust ja meelekindlust. Kaks mängijat seisid vastakuti, üks küsis
teiselt „Kas metsas käisid?“ – „Käisin.“ „Hunti nägid?“ – „Nägin.“ Kas kartsid ka?“ Kui
vastasmängija ütles, et ei kartnud, siis vehiti kätega tema näo ees ja tehti koledaid hääli. Kui
vastasmängija silmad ei seepeale pilkunud ning ta seisis rahulikult, siis oli ta võitja. Kaotajat
aga narriti, et kardad hunti, ei julge metsa minna!

Rahvauskumuste kohaselt pole hundiga metsas trehvamist peetud alati sugugi hirmutavaks
või pahaendeliseks. Räpina kihelkonnas usuti, et kui kalale minnes juhtud hundiga kokku, on
hea kalaõnn. Kagu-Eestis arvati, et kui hundikari liigub küla läheduses, siis on oodata häid
aegu ning õnnistusrikast aastat. Kuigi samast piirkonnast on kirja pandud ka sootuks
vastupidiseid arvamusi – soekari küla lähedal ennustas söögkraami kallimaks minekut ja
kehva majandusaastat. Küll on aga üsna üheselt peetud halvaendeliseks, kui on kuulda
ebatavaliselt palju huntide ulgumist – sellest arvati sõda, õnnetust, vilja- ja kariloomade
ikaldusi ja taudide-tõbede puhanguid.

Rahvapärimusse on talletatud lugusid ka inimestest, kes hundiga kohtudes teesklesid maas
lamades surnut, et niimoodi hundi tähelepanu endast kõrvale juhtida. Väidetavalt aga tõstvat
hunt surnut jäljendava inimese kohal jalga. Kelle peale hunt on kusnud, see kaotab mälu ega
oska enam õigemat teed mööda koju tulla ja jääb metsa mõneks ajaks ekslema. Veel
1990. aastatel Võrumaal välitöid tehes õnnestus mul eakamatelt, toona 70–80 aastastelt
inimestelt kirja panna paar sellist lugu, mis jutustajate endi sõnul olnud päriselt juhtunud kas
nende endi vanemate või vanavanematega.

Kui lapseootel naine hundist ehmus, võis laps saada külge „hundivea“ või „soetähe“ –
viimane oli tume, teinkord ka karvadega kaetud sünnimärk, mis oli tekkinud lapsel sinna,
kuhu ema ehmumise ajal oli oma käe pannud. Kui vastsündinu oli rahutu, magas halvasti või
tema nutt meenutas hundi ulgu, arvati lapsel olevat hundiviga küljes, mida sai ohutleda –
tohterdada maagiliste ravivõtetega. Last hoiti väheke hundikarvade suitsus, anti talle
hundijälgedest võetud vett juua või toideti hundi lihast keedetud leemega – terviseviga tuli
saata tagasi sinna, kust see oli tulnud. Ka lapse suulaelõhe – hundikurk – arvati olevat
põhjustatud sellest, et ema on hundist ehmunud või raseduse ajal olnud juures, kui jahimehed hunti nülgisid.

Hundid murravad kodukäijaid

Eestis rahvausundis on arvukalt uskumusteateid ja muistendeid, kus hundid murravad
kodukäijaid. Ühes populaarses rahvajutus istub kodukäija kuskil kõrgemal kohal, kas puu
otsas või küünikatusel ja õrritab hunte:  Kuts, säh üks jalg, kuts, säh teine jalg!

Kui juhuslik möödakäija tõukab kodukäija alla, murravad hundi ta ära. Mahamurtud kodukäijast jääb järele suririideid või salapärast sinist suitsu nagu üleloomulike olendite puhul sellisel juhul tavaliselt. Ka on räägitud, et kodukäija ei saa enne rahu, kui hundid on ta kolm või üheksa korda ära murdnud või söönud.

Samuti oli hundil tähelepanuväärne roll rahvapedagoogikas – hundiga manitseti ka
täiskasvanud inimesi, et nad endid viisakalt ja kombekalt üleval peaks. Kes läbi pajaaugu õue
ronis, selmet et uksest minna, selle pistis susi nahka.

Hunt või susi?

Susi“ on eesti keeles väidetavalt vanem sõna kui üheks vanimaks germaani laenuks arvatav
„hunt“, mis tõrjus „soe“ ajapikku tahaplaanile. Maagilise mõtlemise kohaselt on usutud, et
õige nimega kutsumine viib kokku selle nime kandjaga, sestap kasutati ka metsaloomadest
kõneldes palju eufemisme ehk peitnimetusi. Nii on ka nimetust „susi“ kasutatud hundi
peitnimena ja vastupidi. Kuid lisaks neile kahele enamtuntule on hunti
kutsutud murdeti ka võsavillemiks, võsaelajaks, kriimsilmaks, vanaonuks, vanaks pika hanna
või pika sabaga meheks, püha jüri kutsikaks, pajuvasikaks, metsatölluks. Rõuge kihlkonnas
on sutt isegi haavikuemandaks hüütud, millist nime pruugitakse enamasti küll jänese kohta.
Piiriäärsete kihelkondade keelepruuki on kinnistunud ka läti keelest pärit hundinimi „vilks“.
Usuti, et kui karjused karja juures hunti õige nimega nimetavad, on va hallivatimees ka ise
varsti platsis. Samuti ei olnud kuigi mõistlik hundist tema õige nimega söögilauas rääkida –
usuti, et siis viib ta laudast mõne põrsa või karjast tallekese minema.

Kes on hundi loonud?

Rahvusvaheliste motiividega dualistlike tekkemuistendite kohaselt on hundi loonud kas Jumal või Kurat. Vastavalt loojale kujutatakse rahvajuttudes ja -uskumustes hunti omakorda kas hea või halvana. Vanakuradi loodud soel on kivist või tammkännust süda, sellepärast ei tohtivat sutt kiviga visata ega tammepuust malakaga lüüa – kiviga visates ja tammemalakaga lüües saavat susi „südant“ ning väge juurde ja ründavat vastast veel ägedamalt. Sutt on arvatud ka Vanakuradi hobuseks olevat ja kui Vanasarvik ise hundi seljas ratsutab, siis ei saa hunt koduloomi murda.

Jumal aga olevat hundi loonud vaeslaste pärast – kui ei oleks hunti, jäänuks vaesed lapsed nälga, sest poleks vaja kedagi karja saata. Karjalaps ja karjakoer pidid aga olema terased ja
tähelepanelikud ning hunti enne märkama, kui hunt neid. Selline uskumus on käibel olnud ka ketikoerte kohta – kui susi näeb koera enne, siis on koer kui nõiutud ega suuda enda kaitseks häältki teha.

Kui karjapoiss unti enne näge kui unt tedä, siss jääs undi suu kinne ja ta ei saa midägi kahju tetä; näge aga unt karjapoissi enne, ei jää ta suu mitte kinne ja ta võib lamba
ära viia. Karjapoisil jäävät aga ääl mitmes päeväs kinne. Kui vast talvel külmäge ääl
ära om, üteldes: “Sa olet vist unti nännu.” H III 6, 57/8 (4), Helme khk — J. Veri (1890).

Hunt rahvakalendris

Ka rahvakalendris on hundil tähelepanuväärne roll – ainsana metsloomadest on tal oma kuu –
veebruar. Tegelikult on hundi- või soekuuks rahvas nimetanud nii jaanuri kui veebruari, sest
südatalvel on huntide indlemise aeg ja siis on neid loomik rohkem näha ja kuulda. Hundikuu
nimetus on leida ka Wiedemanni sõnaraamatus. Talviselt ajal koerte murdmist huntide poolt
on rahvas põhjendanud-seletanud niimoodi, et emahunt peab innajaal koeraliha sööma, muidu ei jää ta tiineks.

Hundi käind vanasti taludes küünlakuul koertelt sigidust toomas: kui emane pole
koeraliha saand, siis pole sigind. Neid olnud mõnikord kuus tükki rodus, astund
üksteise jälgedes lund mööda. Vaadatud jälgi päeval — ainult ühed jäljed, kuid öösi
läind suur rodu. Sellepärast koerad pidand küünlakuul kinni olema, muidu hundid
“lamsand ää”, viind väljale ja kiskund lõhki.  ERA II 34, 45/6 (17—18); Tarvastu khk (1931).

Emadel aga ei soovitatud last hundikuul rinnast võõrutada, sest siis kasvavat lapsest
kiimaline, lõtvade elukommetega inimene.

Hundid ja jüripäev

Huntidega on seotud ka jüripäev – 23. aprill, mis rahvakalendris lisaks majandusaasta alguse ja töölepingute sõlmimise päevale on olnud ka rituaalseks karjalaskepäevaks. Püha Jüri on
peetud huntide valitsejaks, kes alates jüripäevast hoidis huntidel „rauad suus“, et kiskjad ei
saaks karjale kurja teha. Rahvauskumuste kohaselt viskas Püha Jüri huntidele taevast toitu milleks mõnes piirkonnas peeti pilvetükke, maas leiduvat sültjat ebaselge päritoluga ollust.
Nn „mahasadanud pilvetükid“ olid inimestele ja kõigile teistele loomadele peale huntide
mürgised ja põhjustasid rahvauskumuste kohaselt ravimatut haigust - marutõbe.

Simuna kihelkonnas valmistas karjus endale enne jüripäeva erilise pihlakase kepi ning luges
selle valmistamise juurde soetõrjesõnu:

Püha Jüri, Püha Jüri,
Pea omad koerad kinni.
Seu neile valjad päehe,
Raiu neile rauad suhu.

Ka jürituld tehti selleks, et tõrjuda hunte karjatamisperioodil koduloomadest eemale. Huntide sümboolseks peletamiseks paugutati mitmel pool sel päeval püsse ja tehti valju kära. Samuti praktiseeriti mitmesugugusid muid tõrjemaagilisi toiminguid, et susi karja ei tuleks. Kardeti ka nõidkarjuseid, kes tundisid vastavaid loitse ja oskasid nede abil saata soed teise peremehe karja murdma. Kuigi öeldi, et hundi jäljes on lammaste õnnistus (usuti, et kui hunt viib karjast lamba, on see muidugi kahju, kuid pärast seda kasvavad lambad hästi), riputas hea perenaine lambalauda seinale vähemalt ühe kindapaari, siis ei tulnud hunt lauda ligi.

Karjapoisid ei söönud enne jüripäeva võid ega liha, sest muidu murdsid hundid suvel karjas
palju loomi. Naised kudusid jüripäeval sukka ja tegid õmblustööd – niimoodi susiti
sümboolselt soel silmad pääst, et ta ta ei näeks karja tulla. Samal eesmärgil põletasid mõnel
pool karjused kadakapõõsast. Usuti, et kadakasel jüritulel ja –suitsul on puhastav maagiline
vägi – see on inimestele ja loomadele terviseks ning hoiab hundid terve suve karjast eemal.
Huvitav ja haruldane on Jakob Hurda kogus leiduv teade Iisaku kihelkonnast:

Jüripäiv käib karjane rajade peal hunti kinni panes, mille tarvis ta 3 nõela
nööriga kuuse otsa siub, igale nöörile 3 sõlme. Mihklipäev käib nõelu ära
toomas, siis võib hunt jälle kahju teha. H III 1, 430/1 (1); Iisaku khk, 1888.

Hunt kohapärimuses

Hiiumuistenditest ja rahvuseeposest tuttav Kalevipoeg viskas kive ka huntide pihta ja nii
õndagi rändrahnu teatakse seetõttu kui hundikivi.

Kord söönud märahobune varsaga selle karjamaa pääl. Olnud just jaanipäeva
laupäeva õhta. Saal tulnud hunt varssa murdma. Seda näinud Kalevipoeg, kes Oore
küla Ohekaki vallas Hiiemäe ligi kõndinud (mis kümme versta kaugel olla). Kahmanud
säält kivi ja virutanud hundi pihta, aga et nad liiga ligistikku olnud, jäänud kõik kolm
kivi alla. - Varsal olnud kell kaelas. Nüüd kuulda iga jaaniööse kella kõlisemist varsa
kaelas. E 25354/5 (18); Rapla (1896).

Kallaste küla lähedal Peipsi kaldal on suur kivi, mida hüütakse Kalevipoja kiviks.
Selle kivi oli Kalevipoeg visanud hundi tagaajamisel, kes lambakarja kallale tulnud.
Kivil olla veel praegu Kalevipoja sõrmejäljed selgesti näha.ERA II 22, 28; Palamuse (1928).
Mõned hundikivid on oma nime saanud sellest, et libahundiks nõiutu hoidis selle kivi all oma
nahka või käis sellel oma last imetamas. Mõned hundikivid on oma nime saanud erilise
väliskuju järgi.

Sildid
OLEREX TOETAB
RAHVUSLOOMA KODULEHTE.


Olerex logo

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.