Video ja veebikaadri salvestas Fleur, LK foorumist
Hallhüljes Halichoerus grypus
Juba muistse rannarahva vaatlused kinnitavad, et tänavune pihlakate rohkus ennustas tormist sügist. Just sügisesel ajal võime „halle“ kohata sagedamini rannikuvetes, kus liigutakse kalaparvede järel ja nii satutakse jõgede suudmealadele, sadamatesse, aga edukalt tegutsetakse meres paiknevatel kalade kudemadalikel.
Eesti, Läänemerega piirneva rannajoone pikkus on veidi üle 1200 kilomeetri, Saare- ja Hiiumaa lisavad sellele üle 1100 km. Liigendatud rannajoonest hoolimata hallhüljeste suuremaid lesilaid pole sugugi palju, need vajavad teatud tingimusi.
Milline peab siis hüljestele meelepärane lesila ehk puhkeala olema?
Hülged valivad selliseid laide ja rahusid lesilateks, millel ei kasva kõrget taimestikku, mis varjaks nende eest ümbritseva vaate ning kõrgus merepinnast jääks umbes meetri piiresse.
Asustatud rannikuni peaks jääma vahemaad üle kilomeetri nagu ka laevateedest.
Kaaamerapildist on näha, et kiirelt vette minekuks vajavad kohmakalt liikuvad karvakalad järsult sügavaks minevat randa.
Mõne päeva tagune torm on kaamera ees olevat rannajoont jälle muutnud…
