Pildistas Peep Männil
Karu talvepesa kevadel pildistatuna
Pruunkaru ehk karu Ursus arctos
Olenemata lumetust talvest algas juba detsembrikuus meie metsades pruunkarudel poegimise aeg ja see võib kesta veel veebruarikuus. Perelisa on saanud ja saab sellel ajavahemikul umbes kuuskümmend „karumammat“.
Esmakordselt poegivad emakarud toovad sagedamini ilmale üks-kaks karujõmpsikat, vanaloomad kaks-kolm ja haruharva rohkem. Järgmist perelisa on emakarult oodata alles paari, vahel isegi kolme aasta möödudes.
Vastsündinud karupoegade sünnikaal või küündida poole kiloni nad on pimedad, kõrvaavad kilega kaetud ja keha kaetud hõreda „mängukarukarvaga“. Sünnijärgselt on karuhakatised üpris abitud, kuid arenevad karuema toitva ja väärtusliku piimaga abil jõudsalt sest karupiima rasvaprotsendiks on 30!
Kuidas emakaru organism talvisel ajal toimib arutleme lähipäevil.
„Kuuljaks“ saavad ehk kõrvad avanevad paarinädalastel karupoegadel. „Nägijateks“ saadakse alles kuu möödudes. Kolme esimese elukuu jooksul arenevad piimahambad ja selleks ajaks võib kevad juba niikaugel olla, et virgunud emakaru arvab õigeks sünnipesa maha jätta.
Talvepesast lahkub karupere aprillikuus, selleks ajaks kaaluvad karupojad kuni viis kilo ja peavad olema võimelised emakarule järgnema.
