Vesipapp Cinclus cinclus
Kesktalvise veelinnuvaatluse raames on meil põhjust pöörata pilk meie jõgedel tegutsevate veega tihedalt seotud lindudele. Suvisel ajal võime kohata ainult mõnda üksikut meil pesitsevat vesipapi paari, talveks on saabunud rändurid põhjapoolsematelt aladelt ja neid võib meile talvituma jääda kuni pool tuhat isendit.
Vesipapid tegutsevad nii kiirevoolulistel, kui kärestikulistel jõelõikudel, mis talvepakastega kinni ei külmu. Ilma lumikatteta hallil jõekaldal on linnud vähemmärgatavad, kui lume või kaldajääga. Aga talv ei ole veel taevasse jäänud.
Tähelepanelik vaatleja võib märgata vesipappi seismas kas, jõerannal, kaldakivil, jääveerel, kui selline olemas, mõnel veest väljaulatuval roikal või enne sukeldumist vees kahlamas.
Need talvitujad tegutsevad enamalt jaolt üksikult. Ööbides kaldaõõnsustes või kaldajää pankade all, kui suurvesi on langenud. Kui aga jõgi pakasega täielikult jäätub rännatakse lihtsalt lõuna poole.
Vesipapid on tegelikult ainsad laululinnud, kes ujuda ja sukelduda mõistavad. Enne sukeldumist või lendu tõusu, aga samuti mingi erutuse korral nõksutab lind keha (tehes kummardusi nagu „papp kirikus“ ehk nimi pärineb rahvakeelest).
Kuidas vee all liikuda, kui jalgadel puuduvad ujulestad?
Reeglina liiiguvad vesipapid toidupoolist otsides vastuvoolu, jõepõhja pidi suisa joostes ja kui midagi leitud hoitakse varvastega põhjast kinni, et vool lindu ära ei viiks.
Ujumisel, kas veidi sügavamas või tugevamas voolus kasutatakse tugevaid, aga lühikesi tiibu aerudena. Tiibade varal ujumise lõpetanud lind kerkib „korgina“ pinnale, et lennata kohe kuivale või kiirustada kaldale kõndides. Vesipapp võib sobilikes oludes sukelduda üle meetri sügavusele ja sealt põhja mööda edasi liikuda kuni paarkümmend meetrit. Kuid vee alla ei saa lind jääda mõnekümnest sekundist kauemaks. Kui aga jõe voolukiirus ületab kolme meetrit sekundis muutub vesipapil vees liikumine keeruliseks.
Nii vaatlejale, kui pildistajale võib eelnev kirjeldus vajalikuks osutuda kuna ettevaatlikud linnud endile uudistajat naljalt lähemale, kui kümme meetrit lihtsalt ei lase või siis peab fotograafi maskeering olema haruldaselt hea.
Mida vees toitumiseks võib leida? Õngitsetakse ehmestiivaliste vastseid (puruvanalasi),kirpvähke, vesikakandeid, kiililiste vastseid, limuseid või teisi veeelulisi. Püütakse väiksemaid kalu ja kalamaime. Lõheliste kodujõgedes leidub vahel kudepesadest väljauhutud marjateri. Pisema saagi neelab lind vee all, suurema toob kuivale, et suupäraseks nokkida.
Vesipappide sulestik on soost olenemata sarnane ja lihtne kirjeldada – seega hea värvuliste kirjeldamist harjutada.
Lind on umbes rästa suurune, lühikese ja püstise sabaga: kehapikkust veidi üle viieteist sentimeetri, kaalu veidi üle kuuekümne grammi. Tiibade siruulatus jääb alla kolmekümne sentimeetri.
Kuigi vesipapp laulab kogu talve muutub laul kõlavamaks varakevadel. Kuid kärestikulise jõe kohinas pole seda tavaliselt kuulda kaugemale mõnekümnest meetrist. Vesipapi laulu on keeruline kirjeldada, seda peab lihtsalt kuulma. Ornitoloogid väidavad, et laulavad mõlemad sugupooled, aga emaslind vast veidi vaiksemalt?
Peale talvitumist hakatakse oma pesitsusaladele rändama märtsikuu lõpust alates ja seda igati põhjendatult sest nii jääminek, kui sogane suurvesi muudavad lindude toiduhankimise keeruliseks.
Vesipapi vaatlused: LINK
Tuletame meelde, et rahvusvahelise kesktalvise veelinnuloenduse kesksed päevad on nädalavahetusel, 11. ja 12. jaanuaril. Tänavu pöörame erilist tähelepanu luikede ja talvituvate püttide arvukusele sest teadupärast on tänavuse aasta linnuks tuttpütt.
Loe lisaks:
Kesktalvine veelinnuloendus: LINK
Meie luikedest: LINK
