Kirjutas Kalle Eller
Fotod Arne Ader
Lageraie
Selle sajandi kõige levinum metsaraie viis on kahtlemata olnud lageraie. Tõepoolest, nii saab kõige paremini kasutada võimsaid masinaid ja puidu omahind tuleb tunduvalt madalam. Kuid metsale tervikuna, sealhulgas mullastikule, veestikule ja loomastikule, on lageraie kõige kahjulikum raieviis.
Seega, parem oleks, kui saaks üldse läbi ilma lageraieta! Paraku näib see olevat üpris lootusetu. Aga sel juhul tuleks rakendada kõiki mõeldavaid abinõusid, et vähendada lageraie kahjulikku mõju elustikule.
Meie kliimas on ehk kõige tähtsam see, et lageraiet tehtaks eranditult talvel ja lumega. Lumi kaitseb siis rohurinnet ja rasked masinad ei lõhu külmunud pinnast nii ära. Just erametsaomanikul on seda põhimõtet lihtsam järgida, kui suure ettevõtte juhil, kes peab oma töölistele aastaringselt tööd leidma.
Metsa edasise hea käekäigu huvides on oluline, mida tehakse raiejäätmetega. Enamasti lükatakse oksad ja muu praht nn. oksareha abil suurtesse vaaludesse, paraku haaratakse kaasa ka osa metsapinnasest. Samuti ei saa alati ja tingimusteta soovitada põletamist, nagu see oli kombeks sajandivahetusel.
Küllap on õige kasutada kombineeritud lähenemist. See tähendab, et osa oksi kogutakse hunnikutesse või korrapärastessee vaaludesse, mõnes kohas aga põletatakse. Lisaks jäetakse mõned alad lihtsalt koristamata, tagades nii okste ja muude jäätmete taaslülitumise metsa aineringesse, vahendades sellega metsamulla vaesumist.
Kuidas just täpselt käituda, selleks pole ühest lähenemist, tuleb mõelda peaga ning talitada südame järgi. Näiteks tasub eriti ilus pohlaala jätta metsa väljaveol puutumata, puudki langetada temast väljapoole ning oksad korjata kokku ja põletada. Oksavaalu võib seevastu koondada väljaveoteele, kus ta maha sõtkutakse ning oluliselt purustatakse.
Lageraielangile tuleb jätta teatud hulk puid nn seemnepuudena. Seda on tegelikult seninigi tehtud, kuid viimastel aastakümnetel on see olnud pigem erand kui reegel, nüüd taas seadusega nõutav.
Põhimõtted, mille alusel seemnepuid jäeti on järgitavad ka edaspidi, kuid lisaks tuleb arvestada täiendavaid asjaolusid. Seemnepuuks jäeti kas endisest põhipuuliigist või vahel ka kavandatavast tuleviku metsa põhipuuliigist kõige sirgemad, tugevamad, võiks öelda geneetiliselt väärtuslikumad. See on muidugi õige lähenemisviis, kuid tuleks arvestada veel mõnda asjaolu. Nii näiteks võib pohlamänniku lageraiel peale seemnepuudeks jäetavate mastmändide jätta raiumata ka mõni eriliselt jäme või eriliselt elujõuline mänd. Samuti mõni mänd, mis millegi poolest kuidagi erinev või eriline.
Teiseks tuleb püsti jätta mõned jalalsurnud puud, nende kõrvale jätta erivanuselist lamapuitu. Alles tuleb jätta mõni "rähnipuu" ning mõni suurema õõnsusega puu. Seda enam, et sellistest tüvedest eriti tulu pole loota.
Kasvama peaksid jääma ka kaitsealused ja haruldasemad liigid. Kui ikkagi palumännikus kasvab vana tamm või laanekuusikus jalakas, tuleb ta raiumata jätta.
Kuidas tunneme ära, kas puu on haruldane või mitte? On puid, mis meie metsades üldse harva esinevad, aga ka selle metsa või selle metsatüübi seisukohalt haruldasi puid. Niiviisi näiteks võib keset hall-lepikut kasvada üksainus püramiidjas kadakas või siis nõmmemännikus vana ja kõverik haab.
Jätta tuleb võimalikult palju viljapuid — vanasti loeti nendeks pihlakad, rääkimata sarapuust ja õunapuust.
Võimaluse piires tuleks lageraielangil säilitada puid rühmiti, siis on tuulekahjustused väiksemad. Seemnepuud ei pea sugugi jaotuma ühtlaste vahedega üle kogu langi, pigem võiks nad olla näiteks kahe-kolmekaupa ja neljaski mitte liiga kaugel. Haruldasema puu lähedale võiks jätta mõne seemnepuu ning veel puu või paar.
Halvasti korraldatud raie tulemus
