Video salvestas Lusy, LK foorumist
Fotod Arne Ader
Videolt tunneme ära meie möödunud aastased pesitsejad, väiksema ning hallima sulestikuga isaslinnu Mihkli, kui turdi ja tugeva emaslinnu Mari
Hiireviu Buteo buteo
Märtsikuu on talvine olnud, hiireviupaari esimeseks pesakülastuseks sai täheldatud 13. märtsi. Viimastel päevadel oleme neid näinud usinalt pesamaterjali kandmas, kaameramikrofoni kaudu saame nende hõikeid kuulda ning päevaseid tegutsemisi jälgida. Pehme talv lubas paljudel hiireviudel meil talvituda, rändurid saabusid lõuna poolt juba veebruari lõpul, aga ränne lõppeb alles aprillikuus.
Hiireviud on nii meil, kui kogu Euroopa arvukaim röövlind, lisaks eelpool öeldule ka kõige sagedamini kohatavad. Pesitsuspaigaks valitakse metsade servaalad, kus läheduses hiireviudele häid jahipidamise kohti: põlde, niite, jõeluhtasid või raielanke ja seal me neid tegutsedes võimegi märgata. Nn varitsusjahimehed, kes istuvad liikumatult mõnel puul, elektripostil või heinapallil. Metsaveertes, puudel varitsevad pruuni sulestikuga linnud jäävad sageli märkamata. Nad on aeglase lennuga ning manööverdaminegi pole see, mis vilgastel pistrikel. Seega saaki passitakse istumiskohal, vahel tundide kaupa, et suht lähedale sattunud närilisele, kellest valdavalt toitutaksegi, piltlikult öeldes „selga kukutada“.
Hiireviu
Kuidas maanteed pidi autoga sõites kindel olla, et tegu on hiireviuga? Tegu on rongasuuruste, ümarate tiibadega ning lühikese sabaga röövlindudega. Sulestikuvärvus võib olla isendite lõikes erinev, aga üldmulje jääb, et tegu tumepruuni sulestikuga ning heledama alapoolega röövlindudega. Nagu juba mainitud on emaslinnud veidi suuremad, aga kehapikkus jääb kõigil alla poole meetri ning lennupildis tiibade siruulatus üle meetri. Kui märkate röövlinnu moega tegelast praegusel ajal taevalaotuses põldude kohal tiirutamas on suure tõenäolisusega tegu ikka hiireviudega.
Hiireviu
