Foto Arne Ader
Tähnikvesilikud
Tähnikvesilik Triturus vulgaris
Aprillipäike toob sabakonnalised oma talvituspaikadest välja ning rännak kudemisveekogusse saab alguse. Sobivad madalad ja soojaveelised tiigid, järvesopid, ojad või kraavid. Suve esimese poole veedavadki tähnikvesilikud veekogudes. Talvituti kambakesti koos: lehehunnikutes, samblavaibas, kõdukändudes, kasvõi mutikäigus ... aga juhtub, et ka keldrites.
Ega arusisalikku ikka tähnikvesilikuga naljalt segi ei aja – vesilike kehal pole soomused ega varvastel küünised.
Tähikvesilikel jagub pikkust kümne sentimeetri kanti. Emaslooma välimik on tagasihoidlikum – selg pruun v oliivikarva ja kõhul asetsevad täpid pole nõnda värvikad, kui isasloomadel - talvitumise lõpus on viimased muutunud juba päris värvikamateks ning arenemas on ka uhke ja mitmevärviline hari.
Kogu värvikirevus saavutatakse kudeajaks. Tähnikvesilike „pulmad“ algavad, kui veetemperatuur tõuseb kümne kraadini ja madalates veekogudes, päikseliste ilmadega saabub see aeg õige pea. Suguküpseks saavad tähnikvesilikud teisel ... kolmandal eluaastal.
Veeelu perioodil toitutakse sääskede, kiilide ning teiste veeelukate vastsetest, limustest, konnakudust, kui veekogus on kalu, siis kudenud kalade marjast.
Vesilikke jahivad omakorda rändelt saabuvad haigrud, toonekured…
