Harilik kobras ehk piiber        Castor fiber

Sügisesel ajal tegutsevad koprad pea ööpäevaringselt – hea aeg huvilistel loomade vaatlemiseks või pildistamiseks. Värsked tegevusjäljed reedavad elupaiga isegi, kui elutsetakse veekogu kaldasse uuristatud pesades ning pole rajatud pesakuhilat. Vee all ujuva kopra annavad välja tema kasukast veepinnale tõusvate väikeste õhumullide rida. Vee alla võib kobras jääda veerandtunnist kauemakski.

Talvevarusid pole perekondliku eluviisiga kobrastele kunagi liialt palju. Alates varasügisest võisime märgata veekogude kaldaaladel kobraste poolt „rõngastatud“ puid, kas täielikult, aga ka ainult osaliselt. Puukoore vigastamisega peatatakse osaliselt toitainete liikumine puutüvest juurekavasse, seega muutuvad nii puude pungad, kui koor toitainerikkamateks ehk sobivaks paremini just talviseks toiduks.

Pesakuhilate või -urgude lähedusest leiame kindlasti talvevarudeks vette kuhjatud oksi ja puutüvede juppe, mida asuti usinalt koguma peale esmaseid sügisesi öökülmasid. Mida suurem kogus talvevarusid, seda suurem on koprapesakond antud kohas.

Hilissügis ongi saabunud, ööpäevane keskmine temperatuur on langenud alla +5 kraadi, taimede vegetatsioon lõppenud ning vooluveekogude kaldaalad on külma öö järel kattunud jääkoorikuga. Koprad peavad toidutagavarade parvetamiseks jääkaane purustama, rajama veevabu kanaleid sest kuni püsivate külmade tulekuni toitutakse aktiivselt. Juba kogutud ning veekogude põhja surutud teritatud oksi hoitakse ikka tõsiseks talveks. Lugu peetakse põhiliselt haavast, pajust ja kasest.

Talvevarudest peaks kopraperele jätkuma märtsikuuni, sel ajal hakkab ka pere emasloom indlema.

Aeg näitab, milliseks kujuneb meie tänavune talv kobraste jaoks. Kui midagi huvitavat, anname teada.

Kobraste tegevusjäljed samas metsatukas: