Kirjutas Kaisa Berg
Pildistas Mati Sepp
Pöialpoiss
Pöialpoiss Regulus regulus
Eemal kõigutas pisike lind rutakalt saba ja hüples samblal keset pohlavarsi ja kuivanud männiokkaid. Osutasin pisilinnu poole ning matkakaaslane hiilis fotoaparaadiga männitüvede vahele. Jälgisin tema sammumist lumelaikude vahel.
Ühtäkki meenutas ta mulle võõrast inimest, keda olin kord kodu lähedal pargis näinud – too võõras oli samamoodi edasi liikunud – pooleldi kummargil, pilk ainiti ekraanil. Nad erinesid selle poolest, et matkakaaslane püüdis tabada fotoaparaadiga tundmatut pisilindu, võõras oli mänginud mängu, kus telefoniekraanil tuleb tabada pokemone.
Ajasin pea kuklasse. Männilatvade vahel lendlesid samasugused pisikesed linnud. Nende õrna vidina kuulamiseks tuli väga vaikseks jääda, nii tasa, et isegi mõttelärm ei segaks. Kui kaaslane metsarajale naasis, ulatas ta fotoaparaadi. Ekraanil seisis harkisjalu pöialpoiss, väikseim lind Euroopas, siinne koolibri, nagu teda kutsutakse. Nägin pöialpoissi esimest korda, ehkki neid leidub Eestis veel arvukalt.
Jätkasime teekonda uduses männimetsas, kuid kohtumine pöialpoisiga ei läinud meelest. Jäin mõtlema, kui erinevad me inimestena oleme – kes tunneb rõõmu pokemonist, kes pöialpoisist, kes otsib hingerahu kaugelt soojalt mandrilt, kes kohalikust südatalvisest männimetsast. Aga meie püüdlused on ikka nii ühesugused – otsime uut ja erakordset, vajame puhkust argipäevast.
Loodus pakub mõlemat, isegi siis, kui ei otsi ega oota. Loodus annab palju, kui me vaid võimaluse anname.
