Fotod Arne Ader
Ohakalinnud
Ohakalind Carduelis carduelis
Lumi tuli maha ning linnudki muutusid nähtavamaks. Osad linnusalkadest toituvad lumest turritavatel püstistel umbrohtudel, teised sügisese suurvee tõttu koristamata jäänud vilja- või kaunviljapõldudel, keegi puudel või põõsastel.
Ohakalindudest talvitujaid jääb meile mõnekümne tuhande ringis, aga see oleneb juba, kui karmiks talv kätte võib minna.
Seltsivad ohakalinnud liiguvad toiduotsinguil ringi nii väikeste salkade, kui kuni poolesajaste seltsingutena.
Värvikirevust ohakalindudel jagub, seda päris mitme linnuliigi jagu. Vanalindude sulestik on üsna sarnane: kröömike suuremate isalindude peasulestikus märkame veidi enam punast ja tiiva kollane triip paistab veidi laiem ning värvikam. Üpris rasvatihase suurusega linnud, kaalult alla paarikümne grammi.
Noorlinnud tunneb salgas kergesti ära – nende sulestik on veel hallikaspruun, peente triipudega, aga tiibadel võib kollaseid sulgi juba märgata. Seltsingu tegemisi jälgides päris kerge vahet teha.
Seemnetoidulised linnud otsivad toidust umbrohtunud maaaladelt ja põlluveertelt: ohakatelt, takjatelt või korvõielistelt taimedelt.
Vaata kus tegutsevaid ohakalinde on märgatud: LINK
Ohakalind nokib takjaseemneid
