Kollaaž: Laura Kiiroja
Kõige parem elu on huntidel kahtlemata looduses – seal, kuhu nad on elama loodud. Kuid kui hundid on juba loomaaeda võetud, on meie kohuseks tagada neile niivõrd kõrge heaolu kui võimalik. Hundid on ühed kõige keerulisemad loomad, keda loomaaias pidada, sest nad on niivõrd suure geneetiliselt päritava inimhirmuga liik. Seetõttu on nende puhul adekvaatse heaolu tagamiseks inimestega sotsialiseerimine hädavajalik – lihtsalt niisama nad inimestega loomaaias ära ei harju.
Sotsialiseerimise eesmärgiks on loomaaias elavate huntide inimhirmu vähendamine nii palju kui võimalik. See võimaldab stressivabasid talitamisrutiine ja veterinaarabi, vähendab külastajate häirivat mõju loomadele ning pakub ohtralt võimalusi igava loomaaiaelu rikastamiseks.
Üks hinnalisemaid tulemusi on aga see, et sotsialiseeritud loomaaiahunt tunneb end ka inimeste juuresolekul vabalt, mis omakorda võimaldab meil huntide omavahelist suhtlemist ja käitumist detailselt uurida. Sotsialiseeritud hunt ei ole kodustatud ega kuidagi “koerastunud” – ainus, mis on teistmoodi, on inimhirm. Seetõttu on näiteks Wolf Park loomapargis (Indiana osariigis Ameerikas), kus hunte on sotsialiseeritud juba 46 aastat, õnnestunud kirja panna huntide etogramm ehk lihtsamini öeldes huntide käitumise ingliskeelne sõnastik. Seda etogrammi kasutatakse ka looduses elavate huntide uurimisel.
Edukaks sotsialiseerimiseks tuleb alustada umbes 10 päeva vanuste kutsikatega, kelle silmad on veel kinni ning hirmuvastus käitumises pole avaldunud. Iga päev loeb ning kasvõi 10 päeva hiljem alustades on juba väga ebatõenäoline, et need hundid suudaksid kunagi inimesega usalduspõhist suhet luua. Kindlasti on oluline mainida, et sotsialiseerimisel on eesmärgiks saada huntidega headeks sõpradeks, mitte olla nende karjaliikmeks. Inimesed on inimesed, hundid on hundid – mõlemad osapooled on sellest igati teadlikud ega sekku üksteise “sisepoliitikasse”.
Laura Kiiroja
