Huntide suhe ronkadega saab alguse juba lapsepõlvest.
Foto: Niko Pekonen
Foto allikas: http://sisterofthewolves.
Inimese parim sõber on teadupoolest koer. Ometi pole me ainsad, kellel on lähedane sõprus teise liigiga. Näiteks hundi parim sõber on hoopis ronk. Nende hämmastavalt intelligentsete loomade sõpruse alustalaks on koostöö, usaldus ja ühised väärtused nagu perekonnale orienteeritus ning toidueelistused.
Ronga-hundi suhe saab alguse juba lapsepõlves
Rongad ehitavad oma pesa sageli hundiuru lähedusse. Kui kutsikad on veel urus, piiluvad ootusärevuses linnud uudishimulikult uru suudmest sisse – nad justkui ei jõua ära oodata, millal ometi uute sõpradega tutvuda saab. Tõepoolest, väikesed hundid õpivad lisaks emale, isale ja teistele pereliikmetele juba varakult tundma ka oma “isiklikke koduronkasid”, nagu on neid nimetanud hundiuurija Elli Radinger.
Huntidega pesakandi jagamine on ronkadele iseäranis tulus, sest huntide väljaheidetest leiavad rongad endale väärt kraami. Kui täiskasvanud hundid jahilt tulevad ja kutsikatele poolseeditud toitu oksendavad, on rongad varmalt platsis soojast söögikorrast osa saama.
Hundid ja rongad mängivad tihti. Esialgu on rongad hundikutsikatest üle. Kutsikate narritamine, kasukast näksamine, sabast sikutamine või viivuks eemale hirmutamine on üks ronkade meelistegevustest. Seejuures käivad linnud hundilastega väga õrnalt ümber. Kutsikate kasvades rollid vahetuvad ning mängus on “jäneseks” enamasti sulelised. Ka täiskasvanud huntide õrritamisest ei ütle üks endast lugupidav ronk ära. Rongad on huntide tüütamisel kaunis loomingulised, toksides nende käppasid, tirides neid sabast või varastades toidupalasid. Enamasti tõuseb tüdinud hunt lihtsalt püsti ja eemaldub – ronki tapavad hundid väga harva. Miks?
Ronk ehk “hundisilm”
Erinevalt koiottide ja rebaste jahtidest, saadavad rongad huntide edukat jahti 80% juhtudest – nad lendavad huntide kohal ja ootavad, kuni jaht on läbi ning söömaaeg võib alata. Kui aga rongad leiavad veel huntide poolt avastamata korjuse või vigastatud saaklooma, pistavad nad kõval häälel kisama, et hundid kohale kutsuda. Seda mitte niivõrd lahkusest, vaid selleks, et hundid neile korjuse lahti teeksid (karv ja nahk on ronkade nokkade jaoks läbipääsmatud). Hundid teavad, milline ronkade hüüd tähendab seda, et nad on leidnud toidu. Rongad omakorda teavad, et kui piisavalt kaua karjuda, tulevad hundid neile appi. Saaklooma jagatakse suurema riiuta, äärmisel juhul laksutavad hundid liiga ülbeks läinud suleliste poole hambaid. Hundid mõistavad ka ronkade ohuhüüet, mis hoiatab lähenevate karude või puumade eest.
Inimesed-hundid-rongad
Hundid ja rongad on nii suured sõbrad, et Yellowstone’i rahvuspargi bioloogid kasutavad huntide leidmiseks peale telemeetria ka näiteks ronkade jälgimise meetodit. Seal, kus on rongad, on sageli ka hundid oma murtud saakloomaga. See on teadlasi pannud mõtlema, et ürginimenegi võis sedasi söönuks saada: ronki jälgides mõistis ta, kus on huntide murtud saak, edasi piisas vaid hundid eemale peletada ning toit oligi käes.
Muinaspõhja inimesed igal juhul oskasid inimese-hundi-ronga kooslusest lugu pidada. Nende sõjajumal Odinit saatsid alati kaks hunti ja kaks ronka – kõik olid positiivsed tegelased.
Laura Kiiroja
