Fotol on Dr. Mysłajek koos kolleegi ja alles sel kuul salaküttide lõksust päästetud hundiga Lääne-Poolas.
Foto allikas: https://twitter.com/
Poola on riik, keda tasub suurkiskjate populatsioonide majandamises eeskujuks võtta. Hunt on Poolas range kaitse all olnud alates aastast 1998 ning tänaseks elab sealsetes metsades ligi 2000 võsavillemit.
Oktoobris Minnesotas toimunud rahvusvahelisel hundisümpoosionil olid tugevalt esindatud ka Poola hundiuurijad. Ühe põnevamatest ettekannetest pidas Varssavi Ülikooli bioloogiaprofessor ja Looduse Assotsiatsiooni “Hunt” asepresident Dr. Robert W. Mysłajek, rääkides enda ja oma kolleegide kogemustest huntide rehabiliteerimisel.
Kuigi üldiselt on vigastatud või haigete metsloomade rehabiliteerimine levinud tava, siis huntide rehabiliteerimise ja loodusesse tagasi laskmise võimalikkusest on seni väga vähe teada. Poolas on hunte rehabiliteeritud aga juba aastast 1996, kus rohkem kui 80-st metsloomade rehabiliteerimise keskusest on suurkiskjate majutamiseks võimalused kolmes. Peamiselt vajavad abi hundid, kes:
1) on liiklusõnnetuses viga saanud (kõige levinum põhjus),
2) on salaküttide lõksudesse kinni jäänud,
3) vaevlevad haiguste ja parasiitide küüsis (NB! kliimasoojenemise tõttu on sagenenud puugihaigused),
4) orvuks jäänud hundikutsikad (peamiselt need, keda inimesed on püüdnud lemmikloomana kasvatada).
Lisaks varustati uuringu seitse rehabiliteeritud hunti loodusesse tagasilaskmisel GPS/GSM kaelustega, et jälgida nende liikumist, käitumist ning kokkupuuteid kohalike hundikarjadega. Tulemused annavad põhjust optimismiks. Poola teadlased kinnitavad, et rehabiliteeritud täiskasvanud hundid taastuvad hästi ka väga tõsistest vigastustest ning suudavad looduses ilma pahandustesse sattumata ellu jääda ka pärast kolme kuud tehistingimustes veetmist. Probleemseks muutuvad aga isendid, kes on rehabiliteerimiskeskusesse sattunud väga noores eas või keda on kutsikana inimeste juures kasvatatud. Sellised võsavillemid on inimestega liigselt harjunud ning satuvad ikka ja jälle inimasutustesse. Poola kogemuste kohaselt ei esinenud inimestega harjumist ühegi täiskasvanud rehabiliteeritud hundil. Küll aga on tõsi see, et kui kutsikaid pole võimalik kibekiirelt loodusesse tagasi lasta, on kahjuks mõistlikum nad kogu eluks tehistingimustesse (loomaaeda) jätta.
Laura Kiiroja
