Kirjutas, pildistas ja Vikerraadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste
Ninasi jäämäed
Minu kodukandis Saardes ütleb vanarahvas kuldnoka laulul olevat viis viit, kuus kõõrutust ja seitse siidipeala sidumist. Enam kaunimalt ei saa ju öelda! Aga see tihni-tähniline kullanokk pillab kevadel ka erilisi laulupärle.
Öeldakse, et kuldnokk laulab selle paiga laule, kus ta viimati laulukoolis viibinud on. Minu kuldnokapere on sel aastal tulnud laululuige meistriklassist. Armas luigutamine käib katuseharjas hommikutõusuga ja kui kuldnokaemagi ärganud on, siis läheb laul ägeda tiivasopsutamise ja nokanagistamisega eriti valjuks. Raske on sellise kontserdi ajal akent kinni panna, aga külmakraade on meil päikesetõusul õues veel üksjagu.
Ka lõokeselaulust võib pea ringi käima hakata. Proovisin hommikul postkastist ajalehte tuues ära lugeda, kui palju põldlõokesi korraga laulab? Sain seitse. Aga sekka kiivitaja hüüdeid, hanede kaagatusi, metsvindi laulukatke, rohevindi krüidutused, muidugi hõiskava rasvatihase. Saarvahtrate salu poolt kostis ka meika sügav uugatamine. Veel ei ole küll pisikesi putuktoidulisi, aga läänerannal olla juba ka linavästrikku nähtud.
Sinilill ja suitsusaun Kütiorus
Mulluse lumega ütleme sel nädalal vist kõik hüvasti, maamullas siputavad end juba vihmaussid ja taimed on silmnähtavalt kasvama hakanud. Eriti need, kel oli tarkust oma juurikatesse mullu toitained varuda. Sinilillede puhkemine peaks olema algava nädala peauudis, aga ERMi lõunaküljelt leidsin kolmapäeval ka juba pisikese kollase paiselehe nupu. Eriti rõõmsalt sirutavad end kõik need taimed, mis vee ääres kasvavad. Harjumaal haljakaks nimetatu – igasugu tarnad ja varsakabjad, sirutavad end üle lombivee. Ja kuigi tiikidel on veel õrn jää, on põnev selle all roheluse keskel jälgida ujureid ja sääsevastseid. Tiigielu on tärganud, peagi on ka konnad ärganud.
Paiselehenupp
Varsakabi
Peipsi ääres on jõesuudmetes nüüd pidev valve. Kirglikult vett jälgivaid äraseletatud nägudega särjepüüdjaid on kallastel juba hulga. Tulemas on aeg, kus isegi oskusteta kalamees kala saada võib. Aga et jäähaug on juba kudenud, siis rannarahvast varsti enam jalgupidi veest välja ei saa. Sealt, kust jää Venemaa poole või suurtesse jääkuhjadesse ära sõitnud on.
Tänase karjalaskepäeva kohta käib aga tõdemine, et kui see esmaspäevale juhtub, siis ei tasu karja välja lasta, tuleb rahulikult laupäevani oodata. Ja nii on meil aega üksteisele rohkem aprillinalju teha. Rõõmsameelelised inimesed märkavad ka looduse ilu.
Aprillinaljade juurde käis vanasti ka pika nina näitamine - nina pikendamine haraliaetud sõrmedega ja südamest rõõmsalt “Aprill! Aprill!” hüüdmine. Vähemalt uudistesaadetes võiks seda tava järgida, muidu ei saagi tänapäeva maailmas enam aru, mis tõde ja mis vale. Aga üks on kindel! Täna õuelastud siga lendab! Aprill!
