Kirjutas ja Vikerraadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste
Fotod Arne Ader
Laulurästas ( www.loodusemees.ee )
On üllatav aeg. Kus silmaluugid lähevad meil lahti juba kella viie paiku, sest esimesed päikesekiired kusagil maakumeruse taga ärgitavad linnud laulma. Linnulaul on nii vali, et kostab ära ka läbi kinnise akna.
Ja kuigi ma armastan päris linnulaulu – ma kuulan, kuidas kuldnokk ja punarind oma kevadvilet ajavad ning hanede parved ja lõokesed kõrgelt kaasa hõikavad. Kuulan, kuidas linavästrik ühel hetkel lõbusalt silpsuma hakkab ja kuidas kivitäksipaar rõõmsalt sabaga kive täksides hommikut naudib. Ja vaadata, kuidas rohevint on vahtraoksale pununud paar tiiru oma pehmest pesast.
Ometi. Ometi, kõige selle keskel lülitan ma päeva jooksul paar korda käima looduskalender.ee Linnulaulukaamera, kus hommikotsa kostab kõige helisevamat linnulaulu, sellist stereohelina saabuvat laulupilti pole teist terves veebiilmas.
Hommikul vara alustab kodukakk, prääksuvad sinikaelad, tuleb metskurvits, viskab särava laulu punarind ja siis laulab teised oma valju häälega üle laulurästas – kuulake seda rõõmupidu.
Veel ei ole kägu ja ööbikut, aga eelmisel aastal luges Peeter Raudsepp seal aialinnupäeviku tarvis kokku 120 liiki erinevaid linde. See on paik, kus tööleruttavate inimeste müra hakkab sekka kostma alles kella üheksast ja peale lõunat võib liinilennukeid hääle järgi tundma õppida. Tegelikult alustas linnulaulukaamera Gennadi Skromnovi sõnul juba märtsis ja praegu toimub kaamera peenhäälestamine, varsti hakkavad ka linnututvustused. Nii et olge valvel.
Kollane ülane ( www.loodusemees.ee )
Soe kevad saabub minu jaoks Tartu linnas siis, kui arstide ühiselamu ees puhkevad kollased ülased, need on seal keset linnamuru õitsenud kevadeti ajast, kui ma veel ülikoolis käisin ja umbes sel ajal algasid meil kevadised veesõjad. Sest ilm sai kollaste ülaste õitsemise ajal sooja täis. Aga metsa all on sinilillede sinas oma koha sisse võtnud ka võsaülased. Ülaseid kasvab meil tegelikult kolm liiki, aga lubjarikkamal pinnasel kasvavad metsülased tulevad alles maikuus.
Võsaülaste kohta aga pajatab vanarahvas: “Ennemuistsel ajal oli lumi värvideta ja otsis endale värvi. Keegi ei tahtnud anda – kõigil oli oma armas. Lumi kurtis oma muret Maaemale. “Ma olen kogu oma värvipoti tühjaks maalinud, ei ole jäänud siia enam kübetki. Aga palu lillekesi metsa alt.”
Lumi läks kullerkupu juurde. “Anna palun mulle oma kullane rüü,” palus Lumelell lillekest. “Ei saa anda, sest siis tuhmub mu kuninglik väljanägemine,” kostis kullerkupp vastu.
Lumi palus sinilille: “Jaga minuga oma sinist rüüd.” “Ei, ei, ei, mul jagub seda endalgi vaid lillelehekeste tarvis.”
Viimaks ülane andis oma puhta valge värvi. Lumi aga pahandab siiani teiste lillede peale, kevadel matab ta vahel sinililled enda alla, nii et keegi ei näe sinilille siniõisi. Vahel aga sajab ta maha lehekuuski ja painutab kullerkupu uhkeid kullaseid päid. Ülasele kinkis ta aga tänutäheks oma nime – mõnel pool kutsub vanarahvas ülaseid siiani lumelilledeks.
