Rahvuslooma sünnipäeva puhul avatakse täna Eesti Loodusmuuseumis maalinäitus "Võsad ja villemid" ning hundil on logo, mille on loonud Asko Künnap. Räägime paar sõna rahvusloomale logo kujundanud kunstnikuga.
Kuidas see juhtus, et end rahvuslooma tegemistesse mässisid?
Hundiga on nagu kuradi või üleaedsega – annad sõrme, võtab käe. Alul oli va susi aasta loom, siis juba rahvusloom. Pole ma ei kassi- ega koerainimene, ilmselt mitte ka inimesteinimene. Aga natuke ilvese- või hundiinimene ikka. Kindlasti mitte mägra-, siili- või mügriinimene. Olen hunti joonistanud ikka õhinapõhiselt – mingi peenike äriprojekt see minu jaoks pole. Sull ja feim luuravad teistes võpsikutes.
Rahvuslooma logo autor Asko Künnapi on ise ka hämmastunud, et kuidas ta va soega nii lähedastesse suhetesse on jõudnud, et hundile särke ja märke disainima asus, mis nüüd on ka Olerexi tanklariiulitel müügile jõudmas.
Mis suhe on Sul metsaga?
Kuidas sa ikka see igavene ja tavaline eestlane oled, kui metsaga ei suhestu? Või raba, soo või luhaga, tühja ranna või halli merega, halle kive täis? Pole mõtet siin paadunud linnainimest mängida, kui linn lõppeb lääpas puukuuriga ja kuuri tagant algab võsa, seljaga vastu jäätmaad enne metsa või merd. Nuuma soerdit või sisefileega – ikka vahib salamisi metsa poole.
Puid olen kallistanud, aga puukallistajaks ennast ei pea. Küll aga soovin, et rahakallistajad, kes metsas vaid hõlptulu näevad, oma hallparuni leiaksid. Ja et see metsaline neile mõlemale kannikale nende endi logo kujutise pureks. Noh, et susi neid sööks, teisisõnu.
Kas oled võsavillemit ka oma ihusilmaga näinud?
Jah, korra on silmside olnud. Hiiumaal, Emmaste kandis, luuras üks hall tee veeres karjamaal. Oli ikka hunt küll, polnud sakris lambakoer, lidus pakku kui auto sai kinni peetud ja teepeenrale astutud. Pilti ei jõudnud võtta. Ja valgust oleks olnud liiga vähe niiehknaa. Ju siis peab mälupildist piisama.
Lapsepõlvesuved said osalt Peipsi ääres, Emajõe suursoo serval veedetud. Lähedal asus pea olematu külaga bussipeatus Soesoo. Sooja polnud seal midagi, pigem hall ja karvane oli ja võttis öösiti ulguda. Polnud au küll tegelasi ise näha, aga mulle meeldis mõelda, et nemad see-eest näevad ja jälgivad mind, hindavad mu ponnistusi jalgrattal, kaardistavad mu seeneõnne ja niisama hulkumisi, norutamist.
Mis saab kolmest lõvist - oled ju ka riigivapi kujundusega seotud?
Eesti vapil on kolm Taani heraldikast laenatud lõvi – needsamad kes ka Inglismaa vapil laiavad ja Ühendkuningriigi vapil oma kilbineljandikud on leidnud. Jah, justnimelt lõvi, mitte pantrid või leopardid, sest kogu surimuri kõikvõimalike muude kaslaste kui Eesti vapiloomade ümber on tekkinud arvajate vähesest haritusest ladina keele ja heraldika alal. Ladinakeelne liiginimi Panthera leo on maakeeli endiselt lõvi.
Eesti riigiasutuste märkidel olevad kolm elukat oma praegusel kujul on tõesti minu joonistatud. Õigem oleks öelda, et varasemate versioonidest ümber ja puhtaks joonistatud. Kolm jooksvat hunti, mida oleme kasutanud rahvusloomasärkidel ja märkidel, oleksid kindlasti sisukamad ja põnevamad kui üleilmselt üleleierdatud lõvid. Põlvamaa kolm kobrast (endine vapp - toim.) või Soome maakondade vappide uhked metsis, ilves, kärbid ja nugis on südamele ja koduvõpsikule lähedasemad tegelased kui piiblist nopitud, tõlkes kaduma läinud lõukoer.
Isiklikult meeldiks mulle, muidugi, kui uueks Eestimaa vapiks valitaks kolmepäine Ussikuningas, sellisena nagu teda on kujutanud oma 1915. aastal kujundatud vaibal Oskar Kallis. Lõvid kui liik asetuks edetabeli lõppu, vöölase ja laisklooma järele, vahetult millimallika ette. Aga kriimsilmade kolmiku vastu poleks mul ka midagi – ei tulegi sellist riigivappi laiast ilmast praegu ette.
Helen Arusoo
