Foto: Valeri Štšerbatõh
25. juulil nii Eestis kui rahvusvahelistes uudistes kulutulena levima hakanud Hiiumaa juhtum, milles kahtlustati, et hunt ründas inimest tema koduõuel, on osutunud alusetuks. Tänapäeval oleks hundirünnak antud tingimustes inimese vastu erakordne, mis ärataks eriala teadlaste tähelepanu kogu maailmas.
Keskkonnaagentuuri hundiuurijad, kes kohapeal toimumispaika uurimas käisid ning ohvriga vestlesid, ei leidnud ühtegi tõendit hundirünnakust. „Erinevaid teadaolevaid asjaolusid arvesse võttes, oli Hiiumaal tõenäoliselt tegu koera ja inimese vahelise konfliktiga, milles kolmas osapool puudus,“ kinnitas Keskkonnaagentuuri ulukiuurija Peep Männil.
On kahetsusväärne, et telefonivestluse alusel juhtunu hundirünnakuks tembeldanud jahimeeste info jõudis suurelt ka rahvusvahelistesse uudistesse. Tänapäeval oleks hundirünnak inimese vastu niivõrd erakordne – hunt on bioloogide sõnul kõige inimkartlikum liik põhjapoolkeral. Aastasadu kestnud huntide küttimine, mis viis peaaegu liigi väljasuremiseni, on soodustanud tugeva inimhirmu juurdumist hundi geneetikas. Seda tõendab ka tõsiasi, et ühegi teise liigi sotsialiseerimiseks ehk inimhirmu vähendamiseks ei pea loomaaiatöötajad nägema nii palju vaeva kui hundiga. Inimesele võib ohtlik olla vaid marutaudis hunt või inimestega tugevalt harjunud hunt (nt inimese poolt üles kasvatatud hunt). Marutõbi on Eestist kadunud.
Hiiumaa juhtumi tõttu on hundi maine saanud tugeva põntsu. Seda on näha ka Delfi Lemmiklooma rubriigis ilmunud artiklist, milles lugejaid hirmutades loetleti 2019. aastal maailmas väidetavalt toimunud hundirünnakuid. Kahjuks ei olnud artiklis juhtumite konteksti valgustatud ega taustauuringuid tehtud. On enam kui tõenäoline, et riikides nagu Kosovo, Azerbaidžaan ja Gruusia kõrgetasemelist ekspertiisi ja DNA analüüse läbi ei viida. Artiklis mainitud Venemaa puhul oli tegu marutaudis huntidega. Teadmiseks, et marutaud on jätkuvalt laialt levinud ka Gruusias, Kosovos ning mujal väljaspool Euroopa Liitu (sh Aasias). Artiklis mainitud Indias mängivad rolli ka sotsiaal-keskkondlikud tingimused, kus kultuuri/sotsiaalsete tingimuste eripäradest johtuvalt on kiskjatel pidev ligipääs inimlihale.
Väidetavaid hundirünnakuid kerkib aeg-ajalt esile ka näiteks Soomes ja Rootsis, kuid DNA testid on alati näidanud, et tegu oli koertega.
Arvestades, et Vikipeedias on hundirünnakute nimekirjas juba ka meie enda Hiiumaa juhtum, on ilmselge, et sellistes listides kajastub vaid esimene meediaväljastus – hilisemaid ümberlükkamisi enam arvesse ei võeta.
Tänapäeval ei ole hunt inimesele ohuks mitte üheski arenenud riigis. Jääb üle vaid loota, et hundid üle maailma ei maksa Hiiumaa jama eest eluga.
Laura Kiiroja
