Foto Arne Ader
Vereurmarohi
Harilik vereurmarohi Chelidonium majus
Vereurmarohtusid leiame niiskemast ning veidi varjulisemast kasvukohast, näiteks vanade linnamüüride jalamil, kiriklates, rannikualadel või sisemaal, kus kasvatakse seltsis meie looduslike taimedega. Taim on juba aastatuhandeid kasvanud kõikvõimalikes ürdiaedades, aga vereurmarohu kodumaaks võib pidada nii Pärsia mägesid, kui Lääne-Himaalajat.
Suveks võib magunaperekonna taim sirguda kuni meetriseks, eheteks kõdra sarnased kuparad ning neljast kroonlehest koosnevad kollased õied. Rohusööjad hoiavad magunalistest eemale kuna eritatavad nende peletamiseks erilisi ning mürgiseid alkaloide.
Arvatavalt on vereurmarohi oma nime saanud suvalisest murdekohast erituva oranshi piimmahla järgi. Sellega on ravitsetud nahapaksendeid, soolatüükaid, „konnasilmi“ ning edukalt. Paar korda piimmahlaga määrimist ja mõne kuu pärast märkad üllatusega, et soolatüügast enam pole - aastate eest täiesti oma soolatüükal katsetatud.
