Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste
Fotod Arne Ader
Künnivaresed ja hakid ( www.loodusemees.ee )
Igal sügisel saabub äkki päev, kui mu aeda saabub kamp künnivareseid. Suviti käib siit toitu otsimas üksik paar, aga just septembrikuus tuleb suurem kamp. Enamasti endast jupp maad väiksemate halli kaelasalliga hakkidega.
Künnivares on selline tavalisest varesest veidi suurem lind, üdini must, ainult tema nokaosa on hele, luukarva. Selline tunne on, nagu oleks tal must sulisnahk natuke väikeseks jäänud ja poolele kolbale pole seda enam jagunud. Nokaots on tal enamasti veidi määrdunud ja hallikas. Aga võib juhtuda, et ajame teda suve lõpus segi ka rongaga, sest künnivarese noorlindudel võib nokk ja nägu tõesti ka must olla.
Ronk on siiski tükk maad suurem lind, täiesti must lind ja ta on ka inimpelglik. Rongad nokivad küll hea meelega tee peal hukka saanud loomi ja askeldavad põldudel, aga aeda ja ka linnakärasse nad ei tule.
Künnivarese toitumiskombed ei meeldi eriti aednikele ja põllupidajatele. Nad rebivad jõuga heinatuusti maast ja keeravad selle teistpidi, lootes selle alt putukaid leida. Aga nad võivad põldudelt nahka panna ka kogu sinna äsja külvatud vilja. Eriti meeldivat neile mais.
Aga õuemuru hakivad nad auguliseks ja sikutavad pikal-pikalt venitades mullast välja ka kõik vihmaussid.
Künnivares ( www.loodusemees.ee )
Just sügisel võimegi künnivareseid sageli künnil näha, suvel on neil oma parkides asuvate pesadega palju askeldamist.
Künnivarese omavaheline jutt puude otsas on mitu korda valjem, kui teistel lindudel ja see ei meeldi linnainimestele. Loodetakse, et kui nende pesad hävitada, siis ollakse probleemist lahti. Aga ei, nad leiavad uue pargi või suuremate puudega paiga ja teevad oma koloonia sinna.
Millegipärast arvati vanasti, et just mõisnikud tõid selle linnu Saksamaalt lootuses, et nad ussikesi põllult sööks, aga lõppes see sellega, et talurahvas naeris neid nende uhkete “laululindude” pärast, keda nad siis peletama asusid nagu tänapäeva linnarahvas. Aga saja aasta jooksul pole see võitlus vilja kandnud. Ainult Esimese Ilmasõja päevist on teada, et Vasula mõisapargis näljas sõdurid neid püssiga lasid ja lihtsalt ära sõid.
