Vahel hundid ja karjakaitsekoerad tolereerivad teineteise lähedust, kutsuvad üksteist mängule või lihtsalt uudistavad.
On oktoobrikuu. 1. novembril algab Eestis hundijahi hooaeg. Enne seda on aga huvigruppidel vaja jõuda kompromissini huntide küttimislimiidi suuruses. Seetõttu näib, et oktoobrikuu traditsioonide kohaselt on käimas kibekiire hundihirmu õhutamise periood.
Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehel leiab ridamisi artikleid huntide „jultumusest“, „ohtlikkusest inimestele“, „vohavast arvukusest“ ning „ennekuulmatust“ käitumisest. Eelmisel nädalal kommenteerisime Põltsamaal aset leidnud koerte murdmiste juhtumeid. Seekord heidame pilgu peale Raplamaal salvestatud turvakaamera videole, kus hundid koeri murdmise asemel hoopis „kimbutasid“. 15. oktoobril ilmus Maalehes videost ka artikkel, kus kommentaari andnud Eesti Jahimeeste Seltsi esindaja sõnul hoidvat jahimehed nüüd üle Eesti hinge kinni, „et lisaks koertele ja teistele koduloomadele mõni laps või vanainimene hundi lõugade vahele ei satu.“
Mis siis täpsemalt on salvestunud Rapla videole? Videol on näha kolme hunti ning kaht koera. Valge koer jookseb, saba püsti, territooriumile sattujaid ära ajama. Märkab siis aga koheselt, et tegu on huntidega (hundi lõhn on koerte jaoks väga selge) ning jookseb kärmelt tagasi. Teise koera juuresolekust saab ta (kahjuks) aga enesekindlust juurde ning mõlemad koerad tormavad uuesti huntidele vastu. Sellest, et tegu oli suure veaga, saavad mõlemad koerad kiiresti aru. Tumedam koer teeb targa otsuse ning loobub sellest seiklusest koheselt. Heledam koer jookseb kaugemale, kuid peab siis, üks hunt kannul, täiskiirusel põgenema. Teised kaks hunti jäävad seisma ja hoiavad olukorral silma peal. Hunt, kes valgele koerale järele jooksis, loobub tagaajamisest väga kiirelt ning kõik kolm võsavillemit naasevad metsa. Võimalik, et sel hetkel tuli majast välja koerte omanik, kuid seda pole videolt näha – kui see siiski nii oli, siis kinnitab see vaid huntide eluterve inimhirmu olemasolu. Samuti on võimalik (ja mitte haruldane), et asi lahenes pelgalt seetõttu, et mõlemad koerad tegid mõistliku otsuse mitte huntidega kakelda. Igal juhul oli kogu vahejuhtumis väga vähe draamat.
Hundid on koerte esivanemad ning suguvendadena tunnevad nad üksteise vastu huvi. On seda alati tundnud ja tunnevad ka tulevikus. Kusjuures huvi on mõlemapoolne. Kuigi enamasti jõuavad ajakirjandusse lood, kus hundid mõne koduõuel ketis olnud koera maha murravad, on tegelikult sagedad ka sellised juhtumid, kus initsiatiiv on koerapoolne. Näiteks on jahikoerte küljes olevad GoPro kaamerad näidanud, et mõne jahikoera hobiks on hundi tagaajamine (kuni hunt lõpuks ründab). Ka Raplamaa video põhjal ei saa sugugi järeldada, et hundid olid valmis haudunud õela plaani tulla koeri murdma. Pigem tundub, et hundid sattusid sealt kandist mööda liikuma, tulid uudistama ning valge koer oli esimene, kes oma territooriumi kaitstes vaenulikkust üles näitas.
Huntide ja koerte vaheline kontakt on loomulik ja igati mõistetav. Koerlastena „räägivad nad ühist keelt“ ning oskavad omavahel suhelda. Nad võivad tajuda üksteist konkurentidena ressursside (nt territooriumi) üle, aga ka potentsiaalsete paaritumispartneritena. Nimelt saavad hundid ja koerad omavahel väga edukalt ristuda ning nende järglasedki on viljakad. Kusjuures mida suurem on küttimissurve hundipopulatsioonile, seda enam on hundid sunnitud paaritumispartnereid koerte seast otsima.
Seega võib metsakutsude ja kodukutsude suhtlemine kujuneda väga erinevalt: nad võivad sõbralikult mängida, flirtida ja armuda kui ka vaenlastena surmani kakelda. Kuna koeratõugude morfoloogia on rikkalik, ei saa huntidele ette heita, et väiksemad koerad võivad vahel ka saaklooma meenutada. Meenutagem näiteks Alaska kuulsat hunti Romeot, kes oli inimestega üsna harjunud ning sõbralik. Eeskätt oli ta aga huvitatud inimeste suurekasvulistest emastest koertest. Nendega sai ta suurepäraselt läbi ning pilte Romeost emaste koertega sõbralikult mängimas ja kurameerimas on internetis küllaga. Kohalikud elanikud aga, mõistmata päris täpselt Romeo motiive, tõid temaga tutvuma ka oma isaseid koeri. Need tutvused nii hästi ei sujunud ning nii mõnigi lõppes kaklusega. Mis veel hullem, ka väikeste koerte omanikud soovisid oma lemmikule eksootilist sõpra. Romeo murdis kahjuks nii mõnegi väikest tõugu koera. Google’ist leiab terve pildiseeria Romeost, kes, mops hambus, minema lippab. (Kuna inimesed karjusid, siis Romeo lasi selle mopsi siiski lahti ning koerake naases joostes omaniku juurde.) Huntide ja koerte interaktsioonide varieeruvust ilmestavad suurepäraselt ka Šveitsi asutuse Fondation Jean-Marc Landry`i videod huntide ja karjakaitsekoerte (LGDs) suhtlemisest. Mitte alati pole tegu vaenuliku suhtlemisega, nagu siin videos:
Kõige selle juures on oluline mõista, et huntide huvi koerte suhtes (ning koerte huvi huntide suhtes) on paratamatu ega väljenda sute inimhirmu puudumist. Seda muidugi väljaarvatud juhul, kui inimene on vahetus läheduses ning hundile selgesti näha. Ei saa välistada, et Raplamaa videol olnud hundid osutuvad koerte suhtes probleemseks (see alles selgub), kuid see ei tähenda nende probleemset suhtumist inimestesse. Seetõttu on jahimeeste esindaja väljaütlemine Maalehes mitmest aspektist kummaline. Nimelt väideti, et „huntide nahaalsuse üheks põhjuseks on kindlasti vähene küttimissurve. Inimest enam ei kardeta.“ Esiteks, hundid polnud antud videos sugugi nahaalsemad kui koerad. Teiseks, selline huntide ja koerte vaheline kontakt pole midagi ennekuulmatut ega nahaalset. Kolmandaks, viimastel aastatel on igal hooajal kütitud ligi 50% Eesti hundipopulatsioonist. Kuna võsavillemite populatsioonile mõjus see rängalt, tõmmati möödunud aastal hoogu tagasi ning kütiti 35% populatsioonist. Iga-aastaselt kolmandiku kuni poole asurkonna mahalaskmist vaevalt „väheseks küttimissurveks“ saab nimetada. Pigem tuleb meenutada, et mida suurem on küttimissurve, seda rohkem laguneb hundikarju ning tekib noori ilma vanemate õppeta ja omapäi jäänud hunte, kes koduloomade (eeskätt lammaste) näol kergemale saagile loodavad ning paaritumishooajal koerte seast partnetit otsivad.
Hundid on loomad nagu kõik teisedki. Nad ei ole mõrvarlikud saatana käsilased, keda tunneme „Punamütsikese“ ja „Kolme põrsakese“ muinasjuttudest või Hollywoodi filmidest. Nad ei ole inimesele sugugi ohtlikumad kui teised metsloomad – tegelikult on nad oluliselt vähem ohtlikud kui näiteks karud või põdrad. Ning kindlasti on hundid vähem ohtlikud kui koerad. Ainus, mida huntidele saab ette heita, on isu lammaste järele ning huvi koerte vastu.
Laura Kiiroja
