Põldlõoke Alauda arvensis
Esimesi põldlõokesi kohati mandril juba enne Vabariigi aastapäeva ja Saaremaal veelgi varem.
Kui esimestena saabusid isaslinnud, siis emaslinnudki peaks juba kohal olema sest nemad saabuvad umbes paar nädalat hiljem.
Kolme meil kohatava ja läbirändava lõokeseliigi välimus on suhteliselt sarnane ning täna nimetame nad lihtsalt ära, lisades Arne pildid.
Kõige arvukama, põldlõokese vaatlused: LINK
Nõmmelõoke maanteel ( www.loodusemees.ee )
Nõmmelõoke Lullula arborea
Nende elukeskkonnale viitab nimi ehk nõmmemetsades ja nõmmedel, aga ka kuivadel metsalagendikel või liivastel raiesmikel ehk siis hoopis erinevas elupaigas.
Millised on eelnimetatute välimuse ja käitumise iseärasused?
Välimuselt erineb nõmmelõoke põldlõokesest ainult väiksem suletutt, kui tähelepanelik ja hea optikaga varustatud vaatleja märkab linnul roosakat põske.
Oluliseks erinevuseks on see, et nõmmelõoke laulab oma „lullutavat“ laulu, mida esitatakse puuoksal istudes ja väga harva lennul.
Ka üksikuid nõmmelõokesi on juba nähtud: LINK
Sarviklõoke ( www.loodusemees.ee )
Sarviklõoke Eremophila alpestris
Kõrgtundratel pesitsejaid kohatakse Eestis vaid läbirändel ja seda kas põhja- või läänerannikul, aga nende arvukus on oluliselt kahanenud – põhjuseid on palju. Läbirändajaid kohtab peamiselt ühe- või kahekaupa, harva mõnda vähearvukat salka.
Põldlõokesega suuruselt ja kehasulestikult sarnane, aga peasulestiku järgi eksimatult äratuntav: nimelt on linnu laup, lõuaalune ja põsed kollased.
