Kartul

Postitas Looduskalender - L, 28.03.2020 - 10.10
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Kartul

Kartul ( www.loodusemees.ee )

Sisu

Aeg on nüüd pööranud meie sihid ja tegemised hoopis teise suunda, enam ei ole väärtus lõputu rahateenimiseralli, vaid see, kuidas hakkama saada ilma tehiskeskkonnata. Meid vaevavad sarnaselt muu loomariigiga vaid kaks muret – kust saada süüa ja kuidas püsida soojas. Nooremal põlvkonnal ehk ka eksistentsiaalne soojätkamise soov.

Praegu leiad kõige kiiremini üles need inimesed ja sõbrad, kellega tasub koostööd teha. Kes ei vaata su peale ühest küljest nagu potentsiaalsele nakkusallikale ja kes oskavad sinuga suheldes leida viise, kuidas sind mitte nakatada.

Selliseid inimesi tuleb hoida ja neile ka tingimusteta appi minna, sest järgmine abivajaja olete võibolla ise.

Aga et me keegi ei tea, kui pikaks kujuneb viiruse levik ja kui pikaks ajaks meil jätkub ka rahalisi vahendeid seda üle elada, siis tasub just praegu mõelda, mida saaksime ise praegu ära teha, et tulevik oleks kindel ja oleksime ka praegusel ajal tegevuses.

Loodus on meile vähemalt kinkinud imelise stardiaja, me oleme uue taimepõlvkonna sünnitusmajas, iga mulda pandud seeme kingib meile suveks ja sügiseks toitu.

Sestap tasub oma seemnevarud üle vaadata ja plaan teha. Seda saavad teha nii maakodudesse varjunud, kui ka linnaaedade omanikud, samas on praegu hea aeg teha linnaga kokkuleppeid linna aiastuühistuste loomiseks, nii nagu neid kommuune juba varasematel aastatel loodi. Potipõllumees olla pole praegu häbiasi. Kanatraktorit aias lükata on väga edumeelne. Siiski panen ma inimestele südamele, et ärge laske end petta õues levivast soojusest. Jah, meil võib tulla taas kahe saagi aasta, nagu kahel viimasel aastal, aga üldiselt on Eestis taimede õue istutamise aeg siiski mai teine pool, seega võivad praegu aknalaudadel külvikastidesse pistetud seemnetest arenevad taimed väga välja venida. Natuke kannatust enamuse taimedega.

Üks, mille plaane mina tegema hakkasin, on kartulikasvatus. Viimane kartulipõld sai maakodusse tehtud vahetult enne seakatku ja see viimane aasta oli just selline, et panime maha koti seemnekartulit ja võtsime üles kolmveerand kotti kartuleid, meil traktoriga abis käinud tubli naabrimees näitas, kuidas ilmselt jaanipäeva paiku, olid metssead alt orust tulnud ja kärsaga pikki vaoharja ajanud. Kartulitaime lehetuti kohal kärss mulda ja kartuli ära söönud. Aga tore oli tookord see, et leidsime terve hulga mudakonnasid.

Tookordse kartulivõtu lõpetuseks laulis Mikk üht vana seatapulaulu ja me marssisime pahaselt appitulnud Heleni torupilli saatel ümber põllu. Kartulipõld oli meil kohe hiiepaiga kõrval ja ju oli loits sedavõrd vägev, et kogu metsas jäi metssigu vähemaks.

Aga vähemaks jäi ka minu põllupidamise soov. Päris tavalise maainimese kategooriasse ma ei langenud, kel paar maasikapeenart ja suur muruplats, ikka porgandi ja hernepeenar oli mul ka, et oleks vähemalt mudakonnadel kusagile peitu pugeda. Ja korra sai proovitud ka vana heina sees permakultuurina kartuleid kasvatada, aga lihtsam oli muidugi aiasaadusi turult osta.

Nüüd olen taas mõelnud kartuli mahapanemisele ja sõpradega seda arutades tekkis küsimus, et kui palju peaks kartuleid kasvatama ühe pereliikme kohta, et rahulikult talv üle elada.

Ja just siinkohal saan ma aru, kui olulised on meile üle 80-aastased inimesed. Meie põlvkonnal võivad olla teadmised, kuidas põldu teha ja midagi kasvatada ja sellest ära elada, aga meil puuduvad kogemused. On üks teadmine siit ja teine sealt, ehk abistav video youtubest, aga tervikpilti pole ja meil pole käemälu sellest, kuidas talu majandada, sellist majapidamist, kus oli olemas kõik vajalik, kus poodi mindi ainult soola ja raamatute järele.

Aga sotsiaalmeedia on sest suhtes põnev paik, et selles on tegevad ka vanemad inimesed ja ka need, kel praeguse aja põllukogemused.

Üsna kiiresti sain sealt oma küsimise peale teada selle, et veel enne makaroni-aega varuti pereliikme kohta kott kartuleid talveks. Pluss kott kartuleid külalistele, sest suurte juubelite ja pidude tarvis tehti tollal ikka silmapesukausitäis kartulisalatit ja kartulitega praadi ka. Samas oli see kott 50-kilone, mitte 25-kilone nagu praegu. Tollal võis seaduse järgi ka naisterahvas tõsta 50-kilost kotti rinnale. See oli töönormatiivides kirjas. Mehed, kas saaksite selliseid kotte kandes hakkama?

Keskmiselt saavat ühest seemnekartulist 4 kartulit, parimail aastail ka 6, aga selleks peab siis ka korralikult sõnnikut panna olema, muidu võib saak ka väiksem olla. Igasugune sõnnik võib taas kullahinda minna. Nii et kahe praguse 25-kilose koti saamiseks, et talv üleelada, tuleb hankida pool kotti kartuliseemet. Aga see on vajalik kogus juhul, kui ka muud head-paremat saada on.

Ma muidugi loodan, et saame viirusest võitu ja kogu seda matemaatikat meil vaja pole. Ja et riik aitab meie põllumehi kevadel suurte rahasummadega kodumaise toidu tootmisel ja riikliku varu loomisel. Aga kindlasti tegelen ma sel kevadel maakaevamisega rohkem.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.