Harilik seenlill Monotropa hypopitys
Metsa on üha sagedamini asja nii kukeseente otsijatel, kui mustikametsa, aga meie liikumisrajale võivad jääda mõned huvitava välimusega isendid.
Tegelikult on seenlilled rohttaimed, aga neis puudub klorofüll ja seetõttu ka roheline värv.
Seenlilled kasvavad nii kuivades kuusikutes, kui männikute ja isegi liivamaadel, kus puid ei pruugi kasvadagi.
Juulikuu esimesel poolel võime neid juba märgata ja ei kao nad kusagile ka hilissügisel. Seenlillede kasvukohtades võime koos tänavuste tärganud taimedega märgata veel möödunud aastal „mumifitseerunud“ seemnekupardega varsi.
Seenlille taim võib sirguda kuni veerand meetriseks, kuid jääb tavaliselt madalamaks. Soomusjad lehed on pehmed, meenutades küll rohkem „seeneliha“, kuid seentega ongi seenlille elu seotud. Taimel rohelise värvi puudumine viitab, et seenlill pole ise võimeline suhkruid tootma olles seega sunnitud teiste taimede poolt „valmistatud toitu“ hankima.
Nii ilmnebki seeneniidistiku abi sest seenlille risoom on pinnases seeneniidistikuga läbi põimunud ja nii hangivadki seened omakorda seenlillele vajalikke toitaineid. Kuid peame teadma, et ka seened ei ole iseseisvalt võimelised suhkruid tootma. Kuid seened parasiteerivad läheduses kasvavate taimedel ja nii saabki seenlill toituda seente vahendusel.
Kellelt seente vahendusel toitained „näpatakse“?
Toitaineid hangitakse suuremate puude juurtelt sest seenniidistiku ja seenlillede toitmine pole puudele kurnav. Pigem osutab seeneniidistik neile kasulikku teenust, hõlbustades puude juurtel vee ja selles lahustunud mineraalainete kättesaadavust. Kooslus on sobiv, kui osapooled sellest võidavad.
Õitsemise aegu on seenlille õisik longus, aga viljade valmimisel ajab kobar „kaela“ sirgu, seda võime märgata juba augusti esimesest dekaadist alates (vaata alumiselt Arne fotolt).
Seenlill
