Hundikutsikad.
Foto: Laura Kiiroja erakogu
Käesoleva nädala 7. detsembril peatas Tallinna halduskohus osaliselt hundijahi ning andis ajutiselt loa küttida senise 140 hundi asemel 72 hunti.
MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas Tallinna halduskohtule kaebuse, mille keskmes pole otseselt mõni Eesti riigi õiguslik eksimus, vaid aastakümneid Eestis arutlusel olnud murekoht hundi asurkonna seisundi üle, hinnatuna rahvusvaheliste kriteeriumite järgi. Nimelt rahvusvaheliste kriteeriumite alusel ei ole meie hundi asurkond soodsas seisundis, mistõttu tema küttimist (vähemalt niivõrd intensiivselt) lubada ei tohiks. Küsimus on selles, kas minimaalselt elujõuline populatsioon on piisav Eesti huntide jaoks? Või peaks keskenduma hundi asurkonna puhul hoopis suurusele, mis võimaldaks tal toimida ökosüsteemi tugiliigina?
Kuivõrd hea mõte on seda küsimust kohtusaalis lahendada, on omaette teema, kuid hetkel on hundi elu Eestis tõepoolest karm. Seda tunnistab näiteks fakt, et hundi keskmine oodatav eluiga Eesti looduses on 1,9 aastat. Võrdluseks võib tuua USA-s asuva Yellowstone’i rahvuspargi, kus hundid on kaitse all ning nende keskmine eluiga on 4-5 aastat. Perspektiivi hundi potentsiaalsele elueale pakub ka tõsiasi, et vanimad kütitud võsavillemid on Eestis olnud 14-aastased.
Meie huntide madalat keskmist eluiga saab kindlasti seostada tugeva küttimissurvega. Keskkonnaagentuuri seirearuannetele vastavalt on iga-aastane küttimissurve pikema aja keskmisena olnud ca 30-50% populatsioonist. Ideaalis võiks olla huntide ohjamine korraldatud viisil, mis tagaks jahisurve koondamise probleempiirkondadele. Loodusmaastikel peaks säilitama terved ja elujõulised hundikarjad, kus vanemhundid elaksid piisavalt kaua, et anda järeltulijatele vajalik väljaõpe ning karjad saaksid püsivalt oma territooriumi kaitsta. Hetkel on paraku nii, et küttimissurve all kannatavad ka hundikarjad, kes inimestele probleeme ei tekita. See tekitab olukorra, kus jahi käigus laiali löödud karjade ellujäänud liikmed (kelleks on sageli noored hundid) on sunnitud uue partneri ja/või elukoha otsinguil ringi rändama. Nii on kahjuks ka probleemsed isendid altid tekkima.
Loodame, et kohtu kaudu teemale tähelepanu pööramine aitab senised hundipopulatsiooni kontrollimise meetodid kriitilise pilguga üle vaadata ning tuleb kasuks uue suurkiskjate ohjamiskava koostamisel.
Laura Kiiroja
