1692 sõnahetke (Neerutimaa, Lahemaa, Eestimaa)

Postitas Looduskalender - R, 18.12.2020 - 12.12
Autorid

Kirjastas: FIE Marek Vahula. Tallinn, 2020.  1000 lk.

Image
Marek Vahula tutvustab oma 1000 leheküljelist kogumikku.
Sisu

Marek Vahula tutvustab oma 1000 leheküljelist kogumikku.

Autori lühilooduspalad, kõik elu esimesest poolest kokku kogutud ja kirja pandud. Ligikaudu kaks kolmandikku lugudest on pärit Neerutimaalt ja Lahemaalt, aga ülejäänud ka mujaltki Eestist ning mõned koguni mõnedelt välismatkadelt kaasa võetud. Igas loos on loodusest leitud hetked-momendid või tarkuseteradki sees. Arvukalt on ka Lahemaa lahedaid giidilugusid ja lugudes otse loomulikult autorit ennastki alati sees. Lugude jahti pidas autor kokku 35 aastat ja kogu saak ongi siinses teoses kõik sees. Sobiv lugemisvara kõigile.

Tahtmine loo järele.

Allee kõrval kahekordses telliskivimajas lugesin ma läbi oma elu esimese raamatu. Selleks oli „Lassie tuleb ikka koju“ ja sealt sündiski tahtmine esimese loo järele. Küdev ahi, mis valgust ja sooja tuppa tõi, sai minu kaaslaseks ja iseendalegi ootamatult tõdesin, et esimene väikene lugu ongi nagu sündinud. Ma panin ta kirja ja alles eemale oma maamajja kolimine tõi järgmised lood minu kirjakausta. Lugude jahimehe esimene sünnipäev räägib ise enda eest. Ta räägib tahtmisest loo järele ning sellest, et kulus veel mitu aastat, kuni tõelised lood sündima hakkasid. See kõik oli juba enne jutustavat metsavahti ja kui ta ülevalt mägedest alla mõisapoodi käima hakkas, siis sai minugi lugude jaht uue hoo sisse. Maakodu üksinduses hakkasingi lugudega sõbrustama ja nad ei jätnudki mind enam maha, vaid saatsid mind kolmkümmendviis aastat. Ja lugude jahimehe sünnipäev, mis aegade hämaruses kirja sai  esimesena pandud, heidabki valgust sellele mehele, kes ise üheks suureks looks ümber sündis. 

Neeruti, 1977.

Lugude sügis.

Lugusid täis elu esimene pool on lugude endi abil nüüd kirja pandud. Juba enne koolikohustust ja lugusid täis metsavahti panin ma esimesed lühilood kirja ja keegi ei oska öelda, et miks minust lugude koguja sai. Kindlasti oli seal varakult kolama hakanud uitajat sees ja nii sai lugude jahi pikkuseks kolmkümmendviis pikka aastat. Kirjakaustad kapi peal räägivad justkui ise omas keeles. Sellest, et pikk teekond on nüüd seljataha jäänud ja mitu aastat küpsenud otsus lugudega lõpetada, saabuski lõpuks kätte. Lugude kevad ja pikk suvi on jäänud möödanikku ning lõpuks tulin ma ka nende sügise juurest ära, et teisena ja teistmoodi elus edasi minna. Elu teises pooles ma lugusid enam ei jahi ja kirja ei pane. Neid sai elu algusest alates piisavalt palju ja elu neljakümnes sügis kuulutaski neile kuldsete värvidega aastaaega ennast.

Viinakuu, 2012.

Igalt poolt lugusid otsima, hakkasin ise ja omapead. Appi tuli mulle metsavahist mees ja nii kahekesi läkski suur lugude jaht lahti. Metsavaht, kes oskas minu jaoks hetki peatada, õpetas mind sõnu koguma ja neid ka kirja panema. Ja siin nad nüüd ongi kõigi jaoks ning elu esimesest poolest üles otsitud ja leitud. Ilma mulle appi tulnud metsavahist meheta, ei oleks nii palju lugusid ka kaustadesse sündinud. Tänutäheks kahele otsijale, sündis lugudest siinne teos ja meid kahte mõlemat on väga paljudes lugudes sees. 

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.